Nüüd on see siis lõpuks läbi; võite kaamera kinni panna.

Keskkond

Austusest ema eriala vastu ja kindlasti ka paratamatusest, et keskkonna teemaga olen kaua kokku puutunud, peaksin siia kirja panema ka paar rida om-ide keskkonnapoliitikast. Aga hetkel on väike ajapuudus ja pole näha, et saaks siia seda nii põhjalikult kirja panna, nagu esialgu plaanis oli. Minu teadmised põhineksid siis mõnedel materjalidel ja pressikonverentsil antud teemal, samuti olen olnud vaatleja ka kahes intervjuus, kus TOROCi keskkonnavaldkonna spetsialist selgitas keskkonnapoliitika tagamaid.

Igatahes on Torino OM esimene OM, kus pööratakse suurt tähelepanu keskkonnaküsimustele. Minu jaoks on maailmasuur hämming, et kuidas sellist üritust üldse tänapäeval tehakse ilma jätkusuutlikkust arvesse võtmata. Nad on siin väga uhked, et Euroopa Komisjoni vastava valdkonna onud on nende pingutusi kiitnud.

Ja siit siis ikkagi mõned väga põgusad punktid:

• keskkonnasõbralikkust on näha prahisorteerimisel – nii meediakeskuses kui võistluspaikades on erinevad prügikastid eri tüüpi prahi jaoks

• uute võistluspaikade planeerimisel ja ehitamisel võeti arvesse looduslikku maastikku ja jätkusuutlikkust

• Kyodo protokolli aastapäeva tähistamiseks tehti avaldus sama õhtu Medals Plaza üritusel.

• väidetavalt kulutab tõrvik palju vähem gaasi, kui esialgu planeeriti – mõned keskkonnaorganisatsioonid on siin avaldanud survet, et tõrvik kinni keerataks Kyodo aastapäeval. aga see ei saanud teoks, sest organisatsioonid toetuvad nö vanadele andmetele.

• See on maailmasuur hulk paberit, mida me nt iga päev oma kontoris produtseerime ehk siis puid, mida kulutame. OM-i ajal kulutatav paberikogus on välja arvutatud ja lähitulevikus istutatakse hulk puid (praegu pole täpset arvu meeles), et seda tasa teha.

Transport

Ma ei ole siia kirjutanud midagi transpordisüsteemist, kuigi ammu oleks pidanud.

Transpordivõimalused on mitmekesised ja itaaliapärased.

Üldiselt on ühistranspordisüsteem lihtne, lausa tavaline. Bussid, trammid. Peatusi peab tellima, seda nii bussis sees kui bussipeatuses olles. Lühinägelikul on õhtupoole bussinumbrit näha veidi keeruline, aga midagi katastroofilist pole veel juhtunud.

Ka ajakava on väga itaaliapärane. See tähendab, et ajakava põhimõtteliselt ei ole, samas muutuvad inimesed alati väga närviliseks, kui tükk aega pole bussi tulnud ja siis nt tuleb kaks sama bussi korraga. Selle närvilisuse vastu on igasse bussipeatusesse üles riputatud graafik, kust siis saab vaadata ajavahemikku, millal buss võiks saabuda (kas tuleb oodata 10 või 26 minutit nt). on olnud juhuseid, kus see ei toimi. Mõnevõrra uuem süsteem on selline, et iga bussipeatus on nummerdatud. Siis, saates ühele numbrile SMS-i koos antud bussipeatuse numbriga, on võimalik teada saada antud peatuse graafiku lähitulevikus. Mõnel kesklinna peatusel on tabloo, kus ka saabuvate busside ajad kirjas. Aga ega te ometi arva, et see süsteem toimib paremini? oh ei! Üldiselt saabuvad kõik bussid-trammid nii nagu parajasti võimalik on, vastavalt tipptunnile, liiklust suunava politseiniku suvale, bussijuhi tujule ja sellele, kui palju rahvast parajasti bussi peale jookseb (olen näinud selle 5 nädala jooksul vaid kaks korda, et reisijaid peale ei võeta).

Olümpiamängude ajaks pandi käiku lisaliinid, mida tähistati x-tähega tavalise numbri ees (kui muidu lähen tööle bussiga nr 1, siis om-i ajal sai kasutada ka liini „X1”). See oli mõnevõrra kiirem buss, sest ei peatunud kõikides peatustes. Akrediteeritud said kasutada x-liini tasuta, teised pidid maksma 5 eurot päevapileti eest. Vähemalt nii oli esialgu plaanis. Tegelikkuses oli itaaliapärane see, et nt reede õhtul võttis mõni x-liini bussijuht peale kõik suvalised joodikud, vahet tegemata. Piletikontrolli pole ma veel kordagi näinud.

Meediale on omaette transpordisüsteem, mis ühendab meediakeskust, kõiki meediakülasid ja võistluspaiku. Meediakeskuse kõrval on suur „main media transport hub” (täpse nime osas võin eksida), mis kujutab endast suurt bussijaama erinevate liinidega. Meediabussidega saavad sõita vaid akrediteeritud ajakirjanikud, aga ega seda ei kontrolli tegelikult keegi. Ja senimaani pole veel ka näinud puupüsti täis meediabussi, nii et kui teha piisavalt mõistlik nägu, on võimalik ka meediabussiga sõita.

Et vältida om-il oluliste inimeste istumist ummikus ja suurendada liiklusummikuid vähemoluliste inimeste jaoks, on linnas mõned tänavad mõeldud vaid olümpia-süsteemile (Olympic lanes), kus võivad siis sõita spetsiaalse tähisega autod, nt organiseerijad, meediabussid, aga ka AFP-l on siuke tähis olemas (kahtlustan, et nad maksid selle eest ka hingehinda).

Kui mägedes käisin, oli transport kohale minnes väga mõnus. Pealtvaatajate juhendis oli soovitusena kirjas, et rongiga tuleb minna Pinerolosse ja sealt bussiga edasi võistluspaika, Pragelato Plani. Kartsin algul, et ei saa aru, kuhu peab rongi pealt suunduma, aga minu kartused olid alusetud. Kohe rongi pealt maha tulles ootas juuresolevas parklas mitu bussi ja mitu onu suunasid inimesi, lehvitades „Pragelato plan! Pragelato plan!”.

Mägedest tagasitulek oli pehmelt öeldes vaevaline, sest otsustasin mitte otse võistluspaigast tagasi tulla (mis oligi viga, nagu mulle hiljem selgitati), vaid minna läbi Sestriere´i, kus asus üks olümpiaküladest. Siis pidin küll ootama oma 40-50 minutit mõlemat bussi (üks buss Pragelatost Sestriere´i ja teine Sestriere’ist lähimasse rongijaama, et Torinosse sõita). Aga silmapaistev eelis, mida Eestis ei tehtaks, on see, et igas segadusttekitavas kohas on olemas inimene, kes siis püüab löögid enda peale võtta ja veidi korda luua. Nii olid mõlemas bussipeatuses üks umbkeelne itaalia onu, kes korraldas inimesi järjekordadesse, uuris, kes kuhu tahab sõita ja suunas inimesi busside peale.

Vahemärkusena vabatahtlike kohta segadusttekitavates kohtades ütleksin, et kõige kummalisem koht, kus vabatahtlikku märkasin ebamugavust vähendamas, oli üks katkine trepp meediabusside parklas. Vabatahtlik seisis selle trepi juures ja suunas jalakäijate tähelepanu katkisele kohale.

Alguses oli transpordiga probleeme, eriti mägedes. Meedia ees vabandati pressikonverentsidel korduvalt. Pikapeale probleemid lahenesid, aga ega ei saanudki aru, kas läks transport paremaks või lihtsalt inimesed harjusid.

Päev pärast mängude lõppu

Ma ei tea, kas on võimalik, et linnadel võib ka pohmakas olla? Väga udune, unine ja uimane on siin. Om-i lipud ja plakatid mõjuvad pigem lohakalt ja trööstitult kui pidulikult. Küll on rohkelt inimesi, kes torino2006-jopedega ringi liiguvad, aga siiski on igal hetkel tunda, et kogu see üritus on läbi. Meediakeskusest oli nagu sõda üle käinud: rohkelt kaste koridorides, ei mingeid arvuteid, printereid enam. Meie kontoris oli rohkelt äravisatud asju, palju sellist, millega ka oma lugu seotud: nt oli seal kommikarp (tühi), mille üks TOBO-mees tõi piinliku momendi vabanduseks, sest küsis Mary Villat ja ta sai aru, et Mary riietub. (Tegelikult Mary lihtsalt ei tahtnud temaga rääkida, aga see selleks.) Siis oli prahina tituleeritud kõik me tööpäevade kalendrid ja pressikonverentsi kavad. Kurb, kurb, kurb …

Tunnen, kuidas elan läbi kõiki leina üleelamise etappe, sh ka viha. Hostelis asju pakkima hakata oli jõuetu tunne – mis siis, kui ma ei lähe siit ära?!? Vot ei paki asju, mis nad muga ikka teha saavad … ainult et ilmselt saan ise mõne päeva pärast aru, et isegi kui nad minuga midagi teha ei saa, siis om-e nad ikka siia tagasi ei too.

Lõpp lähedal

Minu jaoks jõudis lõpp kätte siis, kui jaapani tore naine hostelist ära kolis. See oli 25.veebruaril, päev enne lõppu. Kahjuks mind ennast ei olnud kohal, aga kui õhtul hostelisse jõudsin, ootas seal mind ilus kiri. Ja siis tuli ikka kohe nutt peale, et appikene, ma ei taha ju, et see kõik veel lõppeks. Ja kahju oli ka, et ma ei pruugigi seda naist enam kunagi näha. Ja ta oli nii tore ju ometi … et ilmselt peabki leppima asjaoluga, et kõiki toredaid inimesi maailmas ei pruugigi enam näha.

Viimane om-i tööpäev oli vahelduseks jälle kiire. Tuli mitu huvitavat küsimust ajakirjanikelt. Ja nii tore oli see, et oligi tekkinud kontakte mingite ajakirjanikega, kes tulid lahkudes kontorist läbi head aega ütlema ja tänu avaldama.

Üsna vahetult enne lõputseremooniat muutus kõik üsna vaikseks. Palju ajakirjanikke olid lahkunud, staffi liikmed olid samuti tseremoonial. Vaid mõned vabatahtlikud tirisid kärudekaupa kaste ühest majast teise. Natuke oli selline tunne, nagu oleksid vanemad vanainimeste sünnipäevale läinud ja lapsed omapead jätnud. Viskasime vabatahtlikega mõttetuid pabereid ära ja kirjutasime üksteisele allkirju ja jagasime ainulaadseid postereid kontori seinalt. Iga vabatahtlik sai ka armsa om-i kruusi, millele juba üsna alguses poes silma peale viskasin.

Lõputseremoonia ära vaadanud, läksime kõik me newsdesk´i inimesed pizzat sööma. Oli üsna formaalne, aga siiski tore oleng. Rowland ja Giorgio olid kõigile vabatahtlikele tiitlid omistanud. Minu kohta öeldi, et „has really shown that passion lives here”, viidates ilmselt minu liiga pikkadele tööpäevadele. Minulgi oli staffiliikmetele kingitused, aga antud hetkel tundus kuidagi sobimatu neid anda, nii jäidki kotti ja pidin piirduma vaid konarlike tänudega ja kauakestvate kallistustega.

Ja absoluutselt asendamatu lõpu tähistamine oli õhtune tantsupidu IBC-s. IBC on siis meediakeskuse osa, kus on toimunud telepildi ülekandmine. Muidu on see rangelt meile, peamiselt kirjutava pressi abilistele suletud, aga mingil põhjusel osutus sel õhtul sissepääs hõlpsaks ja tantsimine ägedaks. Muide, seal on varandust miljonite eest, seda lahedam oli seal õllese peaga ringi koperdada …

Welcome to Estonia

Ja samas olen Eestit promonud täiesti märkamatul ning lahedal moel. Mõned näited:

• Alles üleeile sattus jutuks tulema Norra tüdrukuga, mida Eestile medal tähendab, et kuna Eesti on nii väike riik, siis on seda medalit kohe kõigile tunda. Ta oli üliväga üllatunud, kui sai aru, et Eesti on väiksem kui Norra! „I thought that Norway was a small country”. Ma ütleks, et ma nägin teda enda silme all mõistma hakkavat, et see, kui medalitabelis on Eesti Norrast eespool, on pigem tore kui kadedusttekitav.

• Ühel varahommikul olime Chiaraga koos kahekesi kontoris ja siis ta kirjeldas, et tal on köögis hiigelsuur maailmakaart ja et eelmisel õhtul oli ta seda nö Eesti-pilguga vaadanud. Tunnistas piinlikkusega, et ta päris täpselt ju ei tea, kus Eesti asub. „I never realized that it was so much to the north.”

• AFP tehnikakutiga teist korda õlut juues mainis ta, et oli netist uurinud materjali Eesti kohta.

• Linnas käies kannan vahel ikka eesti salli või eesti märki, mis tekitab jutuainest või siis lihtsalt möödaminejatelt kommentaare, et „oh, estonia!”.

Ja selles mõttes on Olümpiamängud asendamatu keskkond, et teha variõpet Eesti kultuuri, kommete, toidu, keele jmt kohta.

Eestile kolmas kuld!

Ajee! See oli üks tore elamus taas kord. Ise kohapeal näha, tunda, kuulda, olla, kaasa elada. Mul oli kaasas jõuludeks saadud tore eesti-sall ja kontorist pätsatud kellegi lehmakell, mida avamistseremoonial jagati. Sellega kolistasin igal võimalikul ja võimatul juhul. Lisaks sellele on mul ju võimalus kasutada meediale kättesaadavat materjali ning printisin eelneval päeval andmebaasist välja kõik meeste 15km-isõitu puudutava, ka nt võistlusala andmed.

Pragelato Plan asub umbes 80 km kaugusel Torinost, 1540 – 1625 meetri kõrgusel Monte Albergiani jalamil. Vaatajaid mahutab veidi üle kaheksa tuhande, ajakirjanikke 260, fotograafe 60. Avati 2004. aastal, ehituseks läks umbes 19 miljonit eurot (koos olümpiaks mõeldud täiendustega siis). Peale olümpiat kasutatakse ala suusakooli treeningalana ning proffide treeningalana nii kahevõistluses kui murdmaasuusatamises.

Mägedes on võistluspaikadesse kohalejõudmiseks rangelt soovitatav kasutada ühistransporti. Niisiis startisin Torino Porta Nuova jaamast kl 6.50 Pinerolosse. Seal ootas juba terve rida busse, et inimesi mägedepiirkonda sõidutada. Umbes kl 9 jõudsin Pragelato Plani võistlusala juurde. Järjekord-turvakontroll läks nagu ludinal, veidike maad (kümmekond minutit) tuli jala käia, et jõuda staadionini, ajaviitmiseks olid tee peale üles seatud mögafonid, millest kiideti om-ide sponsoreid, vabatahtlikke ja paluti oma kottidel silm peal hoida.

Ja tuleb öelda, et lund oli rohkelt! Senimaani on olnud ajakirjanike seas virisemist, et torino om-ide üldmulje ei ole eriti talvine, sest lund pole. Täna varahommikul sadas Pragelatos küll mõnusat rahulikku lund ja igati tore talvetunne tekkis põhjamaalase jaoks. (Hiljem ei jõudnud isegi ära kiruda, et miks ma ei taibanud villaseid sokke kaasa võtta, mida siit saadud saabaste sisse panna).

Ilmselt olid piletid kaugel väljamüümisest, sest keegi ei kontrollinud su asukohta; kui olid ostnud ka rajaäärse pileti, võisid südamerahuga platsi staadionil leida. Nii mulle tundus, et raja ääres metsa sees oli isegi rohkem rahvast kui staadionil. Sattusin olema rohkete tšehhide keskele, aga see-eest olid nad hea huumorisoonega, nii et alguse poole veetsin aja nendega. Pärast liikusin enam eesti lippude ja rohkete fännide poole.

Kogu see üritus meenutas mulle hirmsasti rallit millegipärast. Mõnel soomlasel oli isegi neste rally müts peas ja mõnel eestlasel „pesukoti” seljakott. Ainuke asi, mis kindlasti võrreldav ei ole, on piletihind: selle tunni ja kolmveerandi eest maksin sama palju kui terve kolme-neljapäevase ralli eest Soomes (rallipass siis).

Aga samas oli võistlus põnev. Vahepeal oli ilm nii halb ja kuulsate sportlaste vaheajad masendavad, et igatsesin peaaegu juba meediakeskuse telekate järele. Aga uudised Eesti sportlaste kohta olid head ja minu jaoks oli põnev võistlus kuni lõpuni. Ja nagu mu rallireiside kaaslased teavad, olen mina ju siuke tänulik publik, kes isegi turvaautole kaasa elab, nii elasin oma energiat välja ka Costa Rica suusatajale ja sellele kõige vanemale suusatajale kaasa elades. Icc, selle kõige vanema suusataja, Arturo Kinchi, kohta tegi staadionikommentaator (kahtlustan, et see tore polüglott, kes Otepäälgi olnud) toreda nalja: Arturo osales suusavõistlusel esimest korda 1982.aastal – loodetavasti suudab ta ikka võistluse lõpetada, sest ta suusastiil pole ilmselgelt sellest saati muutunud.

Pigem oli minu energia siiski vähemuses. Mulle on telepildi järgi tundunud alati, et käib üks suur kaasaelamine kõigile, aga tegelikkuses – või vähemasti sel korral – tundus mulle kogu see publiku toetus lahjavõitu. Ilmselt oli ilm ka piisavalt ebanormaalne, et ainult eestlased, mõned tšehhid ja üksikud ilma trotsivad hullud olid kohale tulnud. Ja siis oli peamiselt kisa kuulda ainult mõne üksiku sõitja ajal (arvestades, et 99-a mehe seas oli neli eestlast). Mis on passiivne minu arvates.

Ja loomulikult hämmeldusin eestlasi nähes, tõeliselt. Ma ei mäletanud, et see spordihimuline publik selline on … enamik neist ei olnud ilmselt toibunud joomatuurist Kristina võidu üle. Kuna ma praktiliselt ei ole ju kolme nädala jooksul ühtki eestlast näinud, siis see oli tõeliselt huvitav läbielamine, kuuldes enda kõrval öeldavat sõna „türa”. Ja kui autasustamise eel eesti meeskonna riietes tüüp kohalikule vabatahtlikule, kes teda mingil põhjusel ühele tribüünile ei lubanud, ütles „mine munni”, siis ma küll ehmatasin. Mitte sellepärast, et appike! ropendavad. Eks ralli ajal on turvameestega igat moodi käitutud. Vaid sain aru, et mina ei ole nendel om-idel mitte eesti sportlastele kaasa elaja, mitte tavaline publik. Mitte ainult. Mul on võiks olla samavõrd võimalusi saada samamoodi sõimata, olles vabatahtlik. Mul on lihtsalt töökohaga vedanud. Ja ma tundsin, et olen liiga palju om-iga seotud ning keeldun sellist üleolevat suhtumist vabatahtlikesse siin nende kahe nädala jooksul toetamast. Niisiis eemaldusingi autasustamistseremooniaks rohketest eesti lippudest, läksin oma ametliku koha juurde rohkete tšehhide sekka tagasi (õnneks oli see hea koha peal) ja elasin kaasa seal kõigile medaliomanikele. Sest om ei ole ainult eestlaste pidu.