Avatseremoonia

See on mõnevõrra jätkuks eelmisele lõigule.

Ma ei jõua siia praegu kirjutada täpsemalt, et mis ja kuidas korraldus oli ja kuidas kõik välja nägi, aga üldisi muljeid ehk …

Et ok, olen olnud Budapestis Euroopa meistrivõistluste lõputseremoonial, olen olnud 70 000-se pealtvaatajaga U2-e kontserdil, aga – nagu Rowland tabavalt ütles – pärast olümpiamänge pole enam miskit suur.

Sai rahvaga koos laineid teha ja itaalia keeles countdowni lugeda ja lippude marsi (tegelikus shows siis koos sportlastega ikka) ajal oli maailma ägedaim muusikavalik. Ma olen kindel, et nad laenasid playlisti EMSLi suvekoolist. Ja lõpuks, kui tuli itaalia lipp, siis ju kõik tõusid püsti ja huilgasid ja hõiskasid ning mina koos nendega, sest ma ütlen lihtsalt: respekt!

Sain alles eile aru, et olen senimaani mõelnud absoluutselt vales kategoorias. Ma olen mõelnud, et näed, mina olen konverentsi korraldanud, aga et uvitav, mis tunne oleks olümpiamänge korraldada. Aga eile jõudis mulle tõeliselt pärale, et ei ole ju ühte korraldajat! See on mitmete suuremate ja pisemate osade kokkumäng ja ei ole võimalik kõiki osi hallata, nii nagu mina seda nt konverentside puhul haldan ja tean.

Ja see on fantastiline. Sellises mastaabis korraldus nii oma väljanägemises, sisus, ideedes ja elluviimises – see kõik on suur ja hõlmamatu ja võimas, hoolimata pisivigadest. Lihtsalt müts maha iga riigi ees, mis kunagi on olümpiamänge korraldanud. Ja mis teeb ka natuke haiget, et eestlased võivad ju pakkuda pressiruumis wifit või olla mõnes kohas vabatahtlik või isegi tööl, aga mitte kunagi – ja täitsa kindlalt – mitte kunagi olla olümpiamängudel mingi korraldajamaa.

Aga jälgige telekat, avatseremoonia juba 10. veebruaril.