Senimaani on kõik olnud supermõnsa. Välja arvatud hommikune 45-minutiline sissemagamine, sest peale 2,5-tunnist und kahe öö peale oli kuidagi „keeruline” üles ärgata.
Aga õnneks hakkas kõik Tallinna lennujaamast alates kulgema väga kabedalt. Check-in tehtud, asjad uuesti ümber pakitud, minu pakkimise kiuste passikontrollis arvuti ette näidatud, maandusin Stockholmis kl 8.15 (20-minutilise hilinemisega). Sel kellaajal algas ka Milano lennule pardaleminek, aga sootuks Arlanda lennujaama teises otsas. Peale passikontrolli läbimist ja õige värava juurde suundumist kuulsin üle lennujaama kajavat: „e-e-eelina kivunukk, kivinukk, please come to gate nr 9”. No väga uhke tunne siiski.
Ei olegi nii lühikest aega üheski lennujaamas varem olnud. Aga Milanosse jõudes hakkas küll kergelt kõhe. Et mispärast ikkagi siia sai ronitud? Kas ei oleks parem ikkagi olnud Tallinnasse jääda, teha paar vanglakoolitust, käia kinos ja nautida tavapäraselt aega? Miks peab üks täiskasvanud inimene hulluks minema ja vahetama oma kodumaa koha vastu, kus sa saad vaevalt aru, mida sulle räägitakse, kus sul pole aimugi, mis sind ees ootab, kus on kõle ja veider, kui mitte lihtsalt paha olla? Rahustuseks mõtlesin Larkale, kelle sms-ivahetus mind rõõmustas ja kelle kirjeldust esimestest elamustest võõras kohas ikka aeg-ajalt meenutan.
Milano tundus kuidagi karm olevat, niisiis ostsin kiiresti rongipileti Torinosse. Selgus, et ma ei olnud piletit eelnevalt läbi „kollase masina” lasknud, mida kontrolör mulle selgitas. Pean seda tagasiteel meeles pidama.
Torinosse jõudes olin sattunud lihtsalt hiiglasuurele ehitusplatsile. Kuskilt ei pääsenud otse läbi, sest tee peal olid ees meeletud ehitusaiad, mis vaheldusid olümpiateemaliste plakatitega „Enjoy every moment in Torino” – milline vastuolu selles peitus, kui püüad oma kolme kotiga üle selle ehitusplatsi jalgsi hostelisse pürgida!
Sinna linnaossa jõudes, kus hostel pidi paiknema (olgu omavahel öeldud, et ega ma polnud ju ikka veel kindel, et see ikka olemas on; olin ju saatnud vaid mõned e-mailid nendega! Ja loomulikult hiiglasuure summa raha oma elamise eest), hüüdis üks kena vana mees üle tänava: „Via Alby? Via Alby?” ja hakkas seletama, kus see nimetatud aadressil hostel asub. Väga armas temast.
Ja hostelis kulges kõik samuti kenasti. Minu tuba on viiekohaline, kus peale minu on hetkel veel kaks kena Erasmuse-tudengit Kreekast. Hetkel pole siin üldse väga rahvastatud, nagu kartsin. Natuke meenutab mulle seda majutuskohta, kus Soome ralli ajal esimesel ööl olime, ainult et mitte väljas: korralik ja puhas, aga samas selline hästi lihtne. Olen saanud tagasi ka oma ülemakstud summa ja isegi terve lockeri, kuhu Vana Tallinna ja umbes neli kilo šokolaadi koos muu väärtusliku kraamiga peitu panin.
No comments:
Post a Comment