Tempo on koledasti muutunud. Siin on tekkinud mitmeid ootamatuid plaane, ei tea, kas hakkan siin kodunema ehk.
Eile näiteks (16.veebruaril siis) viibisin meediakeskuses 17 tundi järjest (hommikul kl 7st öösel kl 12ni). Muide, kas ma olen öelnud, et ma olen siiamaani alati õigeks ajaks tööle jõudnud? Ma arvan, et pooled siinsed lugejad ei usuks seda iialgi (eriti Katrin).
Aga et eile siis tegin oma nö kohustuslikku tööpäeva kl 14ni, siis lõuna ajal logelesin veidi pikemalt töötajate sööklas. Seejärel sai ajakirjanikega paar intervjuud kokku lepitud, aidates Paolat, kes inglise keelt eriti ei oska. Vahepeal tekkis üllatusi sel moel, et Chiara pakkus võimalust minna Medals Plazale autasustamist ja kontserti vaatama (ilma et peaks siis meeletutes järjekordades seisma) ning Roberta kutsus Torino esimesse teatrisse ooperit vaatama esmaspäevaks. Nii on varsti igaks päevaks meeletult tegevusi, sest laupäeva õhtul on plaan jäähokit vaatama (Tšehhi-Soome). Peale rohket plaanimissessiooni ootasin, kuni meeste 15 km-i stardilist avalikustatakse, veetes seda aega Norra tüdrukuga töötajate kohvinurgas, ETV Ivariga McDonalds’is ning ühe prantsuse kutiga (töötab Agence France Presse’is tehnikuna) õlut juues. Kella kümnest õhtul süvenesin meeste iluuisutamisesse pressikonverentsi saalis, kus näidatakse võistlusi suurel ekraanil hea heliga. Seal oli ka Rowland, kes on iluuisutamisvaldkonnas töötanud mitu aastat ja tema kommentaarid kavadele ning punktidele olid absoluutselt hindamatud (eriti seetõttu, et saalis näidatakse nö TOBO otsepilti, mitte mingit teatud telekanalit, nii et seal pildis kommentaare pole). Keegi vabatahtlik käis pakkus šokolaadikomme ja igati tore oli.
Saabusin hostelisse pool üks öösel – liiga hilja selleks, et seal oleks soe vesi veel olnud. Minu toakaaslased, kellest jaapanlane ja sakslased on ülitoredateks osutunud, viskasid oma sadakond nalja selle üle, kuidas ma olen hull ja suudan kõige varem lahkuda ning kõige hiljem tagasi tulla. Kraapisin ruttu mingid asjad kokku, et järgmisel päeval varahommikul mägedesse suusavõistlust minna vaatama. Ja see tempo ning elevus meenutas mulle täiesti üks-üheselt situatsiooni Tilikalt: et kui on olnud taas üks maailma toredamaid õhtuid ja kui ma olen umbes üks tunnikese jagu kraaminud, ise mõeldes muigega kõiki toredaid seiku päevas, siis pingutad kella kolme paiku kiiresti magama jääda, sest tead, et paari tunni pärast tuleb halastamatult üles tõusta. Aga samas on endal nii maailmamõnus tunne, sest kõik on nii ülitore!
No comments:
Post a Comment