Täna, 29. jaanuari hommikul, kui olen kolm päeva juba töötanud, sain lõpuks end akrediteeritud (Senimaani olin ringi liikunud külalisepassiga, kui teised käisid juba oma uhkete oranzhikirjute fliisidega ringi.). Vähemasti on nüüd üks ettekääne vähem politseinikel mulle läheneda, et uurida, miks mul külalisepass on ja kas see ikka kehtib (heh, see neid eriti ei huvitagi, mida ma oma vigases itaalia keeles seletan neile; nad pigem vaatavad mu silmi või juukseid või seda kohta, kus nimetatud pass asetseb!).
Akrediteerimiskeskus asub natuke maad meediakeskusest ja Lingotto kaubanduskeskusest eemal. Absoluutselt suur enamik vabatahtlikke seal on umbkeelsed, aga tunnevad ilmselt oma tööd väga hästi ja ka kogu süsteem oli niimoodi üles ehitatud, et lihtsalt viipamisest ka täiesti piisas.
Kõigepealt tuli saada nö vabatahtliku pass. Selleks tuli esimeses peatuspunktis minu isik kindlaks teha ehk minul esitada isikut tõendav dokument. Selgus, et neil oli olemas minu passinumber, aga kuna ma olen passi andnud hostelisse pandiks öövõtme vastu, seega esitasin ID-kaardi, millel teine number ju – tükk aega oli ikka seletamist, et kuidas nii ja kas ikka nii saab. No sai. õnneks.
Siis viis laua juurest punane joon (punane just vabatahtlikele, teist värvi teistele akrediteeritavatele) laua juurde, kus tehti pilt. Siin ma pikemalt ei selgita, mitu korda minust pilt tehti, kuivõrd minu fotogeenilisus on ju teada. Lõpptulemus tuli ikkagi üliehmatunud. Foto prinditi välja ruumi kaugemas nurgas, kus see lisati passialusele, mis juba kinnitas, et mul on ligipääs meediakeskusele ja et olen media relations crew’s. Saanud passi ja lisaks sellele paberi, mis kinnitas minu läbimist erinevatest punktidest (nagu Haapsalu noorte linnamängus!), pidin mööda sinist joont liikuma riiete kättesaamispaika.
Seal oli kõigepealt vastas onu, kellele vist ei saanud ühtegi vastutusrikast ülesannet anda, aga seda talle öelda ei olnud söandatud: tema ülesanne oli võtta ise minu eest järjekorranumber ja suunata mind mõni meeter eemal seisva järgmise itaaliakeelse onu juurde. Kahe peale suutsid nad anda mulle tseki, et mul on õigus saada saapad, ja selgitada, kus saapaid saab. Siis tuli minna riiete proovimisruumi (alati olen imestanud, et kuidas nad suudavad kõigile parajad riided teha – aga tuleb välja, et need proovitakse enne kõik selga, ja et ilmselt minu ankeeti lisatud riiete suurus “L” on lihtsalt arvestuslik! Arvasin, et neil kõik juba minu jaoks valmis pakitud, “L” karbi peal). Seal ruumis oli kena umbkeelne itaalia naine, kes mõõtis pealaest jalatallani, kui suur ma olen, ja pakkus riideid. Igatahes väljusin sealt tulemustega linnamängu-paberil: fliis – M, soe jope – M, tinki-vinki püksid – M. Ilmselt kena naeratamise tõttu määras mulle kaks fliisi.
Järgmises ruumis asus suur garderoob, kus ma siis oma paberi letti lõin, mille peale mitmed itaalia onud uhkelt askeldama hakkasid! Kõigepealt suur kilekott – olemas. Sinna püksid suurusega M – olemas. Siis jope – olemas. Siis fliisid – olemas. Siis kilekott järgmisele onule, mina sabas sörkimas. Kotti lisandus T-särk ja müts. Nüüd palun proovige kindaid. Ahah, S-suurus on bene? Need siis ka kotti. Siis kilekott järgmisele onule, kes küsis üllatuseks minu käest, mis keeles minuga rääkida! Seletas, et lisab kotti turvalisusejuhised, mille pean allkirjastama ja enda vabatahtliku koordinaatorile andma, siis vabatahtliku juhendi koos kaardiga, mida pean iga kord check-in’ile näitama. VISA krediitkaardi, mille kohta räägitakse hiljem, samuti on mul võimalik saada itaalia TIMi kõnekaart telefoni.
Siis uus onu uues ruumis! Võtab mu koti ära ja annab tühja vastu. Küsib, kas ma olen rahul ja naljatab niisama. Siis aga tsekkab koodilugejaga mu akrediteerimiskaarti ja hakkab ükshaaval mu koti sisu mulle üle andma, samas seda arvutisse ka sisestades. Minu kompulsiivne aju oli juba käskinud mul fuajees kõik asjad üle kontrollida, kas on kõik asjad käes, nagu vaja. Aga niimoodi oli see täiesti andekas kontrollimisskeem!
Siis lühike peatus ühe neiu juures, kes selgitas VISA pakkumisi, seejärel TIMi kõnekaart, millel 9.75 euri eest kõneaega ja millega on eriti soodne vabatahtlikel omavahel helistada.
Lõpuks oli vaja saada saapad kätte. Selle jagamispunkt oli millegipärast Lingotto kaubanduskeskuse teisel korrusel. Ma muidugi kahtlustasin, et mispärast … ja ma ei eksinud: reklaam loomulikult! Esiteks ei ole Lingottost võimalik niimoodi läbi minna, et sa vähemasti ei peatuks kordagi imeliste jäätisekohvikute ees. Teiseks, asus see saabaste jagamispunkt otse ühe spordikaupluse kõrval, kust on võimalik 30%-lise allahindlusega kaupa osta.
No comments:
Post a Comment