Täna algas tööpäev kl 8, olin juba 7.45 kohal, sest ei osanud transpordiga arvestada. Sellepeale oli veel kontor suletud ja ka check-in-laud tühi. Aga kl 8.10st oli siis hea võimalus Chiaraga koos tööpäeva alustada, nii nagu see media relations tiimis käib: raadiosaatjaid võtmas, samuti check-in, ja press review.
Press review valmib kl 9.30ks, mis sisaldab kõiki uudiseid, mis OMiga seotud nii rahvusvahelisest kui Itaalia meediast. Selleks kasutatakse meediamonitooringu-firmat. Press reviews tuuakse ära kanal, kus artikkel ilmunud, artikli pealkiri (pealkirjale klikates on loomulikult võimalik pdf-failina seda vaadata), artikli autor ja prioriteetsus 10-palli-skaalal, st et kui oluline antud artikkel om-e silmas pidades on. Nt oli täna uudis, et 10. veebruaril, so siis OM-i esimesel päeval ähvardab kohalik transpordifirma streikida – selle prioriteetsushinne oli 4. Ajalehti loevad 20 vabatahtlikku tudengit Torino ülikoolist. Kogu sellest loetelust tehakse väljatrükk ühtse pdf-failina (juba ennetavalt ütlen, et OM-il on eraldi projekt selleks, et kogu mahalõigatud puude hulka tasa teha).
27. jaanuari õhtul oli sponsorõhtu, kus coca-cola ja budweiser kui kaks väga suurt sponsorit enda tooteid esitlesid. Kuna mina tegin kontoris oma arvutiga koolituse raportit, siis olin nö ripakil ja Rowland kutsus mind kaasa. Nö esitlus tundus küll pigem sedamoodi, et nurka oli jäetud paar kasti asju, mida siis kogu päeva nälginud töötajad mõnuga krabasid.
Aga ometi tunned, kuidas see olümpiafiiling lihtsalt lummab ja kuhugi ei ole pääsu! Tõesõna, meediakeskuses toimitakse ühise perena, kes tegutsevad ühise asja nimel, mis sest, et vbl väga erinevate külgede poolt.
Aga iseenesest oli see sponsoresitlus üks huvitavamaid kogemusi. Ma ju tean, kuidas mulle sellised seltskondlikud jutuajamise-üritused meeldivad: ma püüan sealt esimesel võimalusel minema minna. aga uudishimu oli ju ka, et mis inimesed sinna kogunevad. Mind küll esitleti ühele ja teisele, et media relations’i vabatahtlik, aga mul ei ole ju mingit konksu, mille külge end jutuga haakida, või noh ütleme, et on vähe konkse. Siis toimus pigem osalev vaatlus.
Aga missuguseid inimesi seal leidus! Tobo (ainult om-ide otstarbeks loodud broadcasting üksus) töötajaid, USA olümpiakomitee inimesi, USA suurimat pressiagentuuri. Siis rääkisime juttu ühe jaapanlasega, kes töötab toimetajana ajalehes (no kahjuks ma ei suutnud nime ju meelde jätta), mille päevatiraaž – pange tähele, lehetiraaž päevas! – on 10 miljonit hommikul ja 4,5 miljonit pärastlõunal. 14,5 miljonit ühes päevas! Iga eestlane peaks lugema oma kümmekond numbrit, et see mõistlik oleks … võrdluseks, et suurbritannia kõige suurema lehe tiraaž on 2,5 miljonit, ja seegi on kollane leht.
Aga minu kõige suurem õppetund teisest tööpäevast on, et peab enam ära õppima kõik kõige pisemadki detailid om-idest ja samuti ära õppima peamised pressiagentuurid ja suurimad ajaleheväljaanded, kes võiks om-iga seotult teele ilmuda.
No comments:
Post a Comment