Need vabad päevad on imelikud, ma ütleks. Tegelt pole midagi teha ju.
Täna läksin taas kord kinomuuseumi ukse taha, et teada saada: ekspositsioon on ikka veel „under construction”, scusi! Ütlesid, et see avatakse 8. veebruaril. Ma võin oma akrediteeringu peale kihla vedada, et nad pole aru saanud, et 8. veebruar on homme juba.
Niisiis avastasin, et ei viitsi midagi muud eriti teha, kui linna peal ringi lonkida (ongi siuke sõna eesti keeles? Vähemalt speller tunneb ära). Käisin Medals Plazal, äsjaavatud H&M-i poes, selles suures kaupluses, kus on tasuta WC. Juhtusin seal muusika- ja filmipoes nägema filmi „Shall we Dance?” ja jäin seda korraks vaatama. Nii umbes pooleteiseks tunniks. Filmil olid itaaliakeelsed subtiitrid vaegkuuljatele, nii et poes muidu taustaks mängiv Beyonce’i plaat ei seganud filmist arusaamist, pealegi olen seda ju varem näinud. Ega ma kedagi ei seganud ka ja turvakaamera oli otse minu kohal, nii et ma ilmselt erilist kahtlust ei äratanud. Porta Nuovas käisin, Piazza Solferinol, mõned üksikud lahedad avastused selle jalutuskäigu ajal. Kõige erksam elamus oli ehk (Ave, ära loe!) kolm-neli rasvast rotti, kes toimetasid Po jõe ääres ja tassisid söödavat prahti siia-sinna. Õnneks ma olin sillal mõne meetri kõrgusel rottide kohal, neid tänava peal kohata poleks küll lusti olnud.
Aga kokkuvõttes ma ei ütleks, et see ringikappamine on mingi lõõgastav tegevus. Kuivõrd hostel on kella kümnest poole neljani kinni, rändasin paigast paika umbes 6 tundi. Kui oleksin Eestis, teaksin täpselt, mida vaba päevaga peale hakata – maale muidugi, kohe! Seal oleks mustmiljon tegevust, mis lõõgastab nii umbes kahe tunniga: võib heas seltskonnas täringut mängida või kalale minna või matkale või ratastega Aasa-ringile või Nurmele või kasvõi koristada või lihtsalt istuda Tilika köögilaua ümber, juua õlut ja rääkida juttu eesti keeles.
Siin aga pole veel leidnud sedasorti tegevust, mida tehes tunned, et vau! puhkan. Igal pool on pidevalt stretching-tsooni, kas keele, naljade, paiga või ründavalt naeratavate itaalia meeste mõttes. Eelmisel nädalal käisin kinos korra (see oleks tegevus, mis Tallinnas aitaks lõõgastada). Mul on üks film veel vaatamata, mis on originaalkeeles. Aga kino, kus om-ide puhul need ingliskeelsed filmid on ja odavamad piletid (kuigi kõik itaalia kinopiletid on odavamad kui Eestis!), asub Lingottos, mis on minu töökohale liiga lähedal ja siis võib vabalt juhtuda, et leian end lõpuks töölt hoopiski – kardan, et Rowland ei elaks seda üle. Ta ikka peaaegu ähvardas mind, et ma tööle ei ilmuks.
Poes filmi vaadates tajusin veel üht asjaolu: tunnen puudust tantsimisest, füüsilisest liikumisest! No muidugi olen teinud mõningaid barokktantsu liigutusi meediakeskuse avarates koridorides, aga ei taha eriti liigselt tähelepanu ja see pole ikka see. Ja ei ole lähitulevikus näha, et situatsioon paraneks.
Hostelisse jõudes tegin esimest korda pakisuppi, mida olen Eestist kümnekaupa kaasa võtnud. Meil tegelikult ei lubata tubades süüa teha. aga arvan, et see ei kehti nende inimeste kohta, kes kaks nädalat siin elanud on ;)
No comments:
Post a Comment