Möödunud kuue päeva jooksul on meil olnud kolm pressikonverentsi. Ajakirjanikke on osalenud väga vähe, sest eriti pole rahvast kohal ja hetkel pole veel teemad ka üliseksikad. Kaetakse erinevaid korralduslikke aspekte, nagu keskkond ja haridusprogramm, vabatahtlikud ja sponsorid. Samas on need olnud head peaproovid mängude ajaks. Mängude ajal hakkavad olema igal hommikul kl 10.30 TOROCi pressikonverentsid, et kommenteerida korralduslikku poolt.
Pressikonverentsi ruumi käisime vaatamas päev enne esimest konverentsi. Selle kõige keerukam osa oli see, et pidime minema meediakeskusest välja, sest pressikonverentsi ruumi ei olnud turvateenistus jõudnud üle kontrollida-kinnitada, nii et seda olümpiamängude piirkonnaks arvataks (nt meediakeskuses võib leida nii mõnegi klaasukse pealt sildi, et seda on turvateenistus kinnitanud 22.01.06).
Kõik muu oli lihtne. Selleks, et rääkida tehnilistest üksikasjadest, tuleb rääkida Bertaga (kes omakorda nt saali tulede põlemapanemiseks pidi kutsuma uue mehe); et rääkida pressikonverentside graafikust, tuleb rääkida ühe inglise keelt kõneleva ilusa neiuga, kes ka Ateenas pressikonverentse korraldas; selleks, et tõlkeaparaate saada, on kolmas naine; mikrofonide ulatamiseks on oma vabatahtlikud. Meie kui media relations’ vabatahtlike ülesandeks on tuua kohapeale materjalid antud teema kohta, uksel naeratada ja vajadusel tutvustada järgmist pressikonverentsi. Ei olegi veel aru saanud, kas mind ajab pigem muigama või kurvastama, et Eestis tuleb sul kõik rollid ihuüksi või väga vähese hulga inimestega hakkama saada.
Aa, kas ma seda juba ütlesin, et pressikonverentsi kõige suuremasse saali mahub 500 inimest? Siin senimaani on olnud umbes kaheksa ajakirjanikku, aga kui Norra neiuga avaldasime kahtlust, kas saal ikka mängude ajal täis tuleb, oli Francesca täiesti veendunud: kõik need 500 kohta saavad olema täis. Tõlge toimub viies tõlkekabiinis (kasutatavad keeled on siis inglise, itaalia, hispaania (võin selles osas eksida), saksa ja vene).
Absoluutne kaos oli enne teist pressikonverentsi. Oli esimene päev, kus check-in’is olid järjekorrad, mis isegi uute väravate avamisel ei vähenenud. Kui olime just paigale seadnud sildid ajakirjanikele pressikonverentsi saali minemiseks (st, et tuli meediakeskusest välja minna ja pärast check-in’i läbida, et meediakeskusesse tagasi tulla), selgus pressikonverentsi saali ukse taga, et politsei on värava sulgenud ja tund aega enne ürituse algust toimub nö lock-down (turvateenistuse ringkäik vahetult enne selle olümpiamängude piirkonnaks kinnitamist). See küll tähendas, et peale seda protseduuri hakkas pressikonverentsi saali pääsema otse meediakeskusest. Aga mis te arvate, kas need, kes nende saalide juures töötasid, teadsid midagi sellest? Muidugi mitte! Siis hakkas meeletu helistamine, et asjaolusid selgitada ja et me oma tiimiga väljaspool järjekordi meediakeskusesse tagasi saaks. Meie jaoks tähendas see ka lisaväljakutset: peame igal võimalusel takistama ajakirjanikke meediakeskusest välja minemast, et nad ei peaks väljas avastama, et pressikonverentsi saali ei pääse ning nad peavad oma pooletunnises järjekorras seisma. Aga kuidas teha vahet sellel ajakirjanikul, kes läheb pressikonverentsile, ja sellel, kes läheb näiteks kohvi ostma? Samas ei taha igaühele ka muudatustest teada anda, sest ei taha suures ringis ju välja näidata, et korraldus siuke koordineerimata on.
Aga no kuidagi saime ehk hakkama. Kolmele jaapanlasele (muide, kas ma olen öelnud, milline jaapanlaste sissetung siin on? – me oleme silte hakanud madalamale panema, sest muidu äkki rohked jaapanlased ei ulata lugema) lähenesin seejärel, kui nägin, et nad teevad kätega kaares liigutusi välisukse suunas. Siis küsisin, et kas nad plaanivad minna pressikonverentsile. Nemad vastu, et jah, nad just kurdavad, kui ebamugav see meediakeskusest väljaminemine on. Mina omakorda, et nad ei pea enam meediakeskusest välja minema. Nad küll korra vaidlesid vastu, aga siis ikka jäid uskuma ja suundusid õiges suunas, ise veel naljatades, et kuidas ma jaapani keelest aru saan. Tõesti, minu jaapani keel muutub siin iga päevaga üha paremaks.
No comments:
Post a Comment