Muide, täna, ööl vastu 13.veebruari saab täpselt pool aega oldud. Juhul, kui tagasisõidu kuupäev on 2.märtsil.
Olen hakanud enda igapäevarütmi veidi vaheldust otsima.
Täna hommikul oli siis see tore hetk eestlastele, kus kuld tuli! Pean küll piinlikkusega tunnistama, et magasin võistluse maha ja ostsin samal ajal poest banaani. Aga meediakeskusesse jõudes tegin oma tavalise tuuri pressiruumis, kus siis pooled telekatest näitasid rohkeid eesti lippe ja hõiskavaid inimesi – lahe! Eesti vabatahtlikud käisid ja õnnitlesid üksteist.
Helistasin Annile (töötab torino olümpiakülas) ja kiire infovahetuse käigus suutsime üksteisele ilmselt aktuaalseid muresid kurta, et huumorit pole kellegagi teha, ic.
Tööl on rahulikum: paljud ajakirjanikud on mägedes ja midagi väga hirmsat pole juhtunud.
Vabatahtlike tööpäeva on lühendatud: senise 9-a tunni asemel töötame 7 tundi. Ma homme kl 18st 1ni.
Homme õhtul teeme Chiaraga koos intervjuud. Sõna „teeme” ei ole siinkohal korrektne. Meie tiimilt on palutud kahte intervjuud TOROCi (Torino om-i korralduskomitee) esindajatega. Tiim siis nii-öelda vahendab ajakirjanikke ja intervjueeritavaid ja intervjuude toimumise ajal peab keegi tiimist olema kohal ja vaatama, et kõik sujuks. Saan siis olla Chiara töövarjuks.
Mõned kalad on ka täna sattunud päeva sisse.
Nt helistas keegi hommikul AP-st (Associated Press; ühest kolmest suurimast uudisteagentuurist) ja palus värsket infot piletite müügi kohta. Ma kirjutasin ta soovi üles, numbri ka, lubasin päeva jooksul tagasi helistada. Kujutasin ette, et saan mõne minuti jooksul täpsema info ja saan juba tagasi helistada. Aga ei, info selgitamine võttis aega seitse tundi. No ja kui tuli tagasihelistamise aeg, ei mäletanud ma enam ajakirjaniku nime ega ka seda, kas ta oma nime üldse ütles! Number oli muidugi suure kontori lauatelefoni number, st et esimesel helistamiskorral saadeti mind pikalt. No mulle tundus, et see ajakirjanik oli tutvustanud ennast Beni või Bobina. Teisel korral siis andsin info edasi, lubati Ben üles otsida. Lõpuks helistas David (mis osutus siis ajakirjaniku tegelikuks nimeks) tagasi ja ütles, et talle oli juba keegi helistanud, aga oli ka mulle tänulik.
Teine kala on see, et ma ei suuda spellimise järgi nimesid kirjutada – täiesti masendav! Ise spellida suudan, aga kirjutada selle järgi ei oska. Pidin saatma ankeedivormi ühele intervjuud soovivale ajakirjanikule NBC-st, helistasin talle kolm korda üle, et ta e-maili täpsustada, kohe piinlik.
Ei, ärge nüüd arvake – ma enamasti saan ikka hakkama, teate! Selle kinnituseks kirjeldas Paola (üks hämmastavalt kehva inglise keelt rääkiv ja palju katsuda armastav staffiliige) ühele uuele staffi-liikmele, et Elina tuli siia ja siis kahe päeva pärast teadis juba kõike, kuidas asjad käivad ja kust infot leida.
Jah, täna oli juba täitsa kabe. Isegi austraallased räägivad selgemini.
No comments:
Post a Comment