Kui vabatahtliketeemaline pressikonverents läbi sai, siis saabusid meie kontorisse kaks itaalia ajakirjanikku, kes tahtsid teha lugu välisvabatahtlikest.
Minu meelest oli Giorgio, üks meie staffi liige, kõige enam äksi täis selle loo pärast – „Elina, come here! (ajakirjanike poole pöördudes) She’s our best volunteer. (ja siis minu poole) Do you want to give an interview?” no ma siis kommenteerisin, et miks ma tulin, kuidas tulin ja mis mulle meeldib ja et kui ilus ikka Torino on (üks ajakirjanik oli kohaliku algupäraga üleriigilisest ajalehest „La Stampa”, teine uudisteagentuurist ANSA) ja kuidas kõik on tore.
Absoluutselt kontrollimatuks muutusid asjad siis, kui saabus kohale fotograaf. No jummal, kui õhinasse saab minna mingi pildistamise pärast! Sven Tuppits võib ka hoos olla, aga võrreldes tollega on ta ainult õhuke vari! Isegi Alq purjus peaga teeb vähem pilte! Käskis seista om-i postrite kõrval, siis lugeda mingeid pabereid, siis istuda arvuti taga ja võtta telefonitoru (see viimane pilt tuli kindlasti selline, mille allkirjaks sobiks „helista mulle, mõtlen vaid sulle”). Siis pidime vahtima oma jäätiseputka akendest välja jne jne. teised olid kergelt hämmingus, hiljem aitas Rowland nt lauda eest ära tõsta, ise muiates: „We are helping media to make an article you know”.
Lõpuks kujunes ajalehes avaldatud pilt siiski normaalseks: istume neljakesi laua taga ja naerame mingi dokumendi taga (pressiülevaade vist; me välismaalased ei saa ju midagi sellest itaaliakeelsest jamast aru). No aga lugu ise tuli küll ägeda sõnumiga – Elina Kivinukk, 28-aastane eestlane, on ise maksnud oma reisi ja majutuse eest, et tulla om-idele vabatahtlikuks. See käis järgmisel päeval mitmest lehest läbi. Ja mitmed inimesed käisid meediakeskuses meid kommenteerimas, et nüüd oleme kuulsad. Esmaspäeva hommikul käis üks onu autogrammi küsimas.
No comments:
Post a Comment