Ajee! See oli üks tore elamus taas kord. Ise kohapeal näha, tunda, kuulda, olla, kaasa elada. Mul oli kaasas jõuludeks saadud tore eesti-sall ja kontorist pätsatud kellegi lehmakell, mida avamistseremoonial jagati. Sellega kolistasin igal võimalikul ja võimatul juhul. Lisaks sellele on mul ju võimalus kasutada meediale kättesaadavat materjali ning printisin eelneval päeval andmebaasist välja kõik meeste 15km-isõitu puudutava, ka nt võistlusala andmed.
Pragelato Plan asub umbes 80 km kaugusel Torinost, 1540 – 1625 meetri kõrgusel Monte Albergiani jalamil. Vaatajaid mahutab veidi üle kaheksa tuhande, ajakirjanikke 260, fotograafe 60. Avati 2004. aastal, ehituseks läks umbes 19 miljonit eurot (koos olümpiaks mõeldud täiendustega siis). Peale olümpiat kasutatakse ala suusakooli treeningalana ning proffide treeningalana nii kahevõistluses kui murdmaasuusatamises.
Mägedes on võistluspaikadesse kohalejõudmiseks rangelt soovitatav kasutada ühistransporti. Niisiis startisin Torino Porta Nuova jaamast kl 6.50 Pinerolosse. Seal ootas juba terve rida busse, et inimesi mägedepiirkonda sõidutada. Umbes kl 9 jõudsin Pragelato Plani võistlusala juurde. Järjekord-turvakontroll läks nagu ludinal, veidike maad (kümmekond minutit) tuli jala käia, et jõuda staadionini, ajaviitmiseks olid tee peale üles seatud mögafonid, millest kiideti om-ide sponsoreid, vabatahtlikke ja paluti oma kottidel silm peal hoida.
Ja tuleb öelda, et lund oli rohkelt! Senimaani on olnud ajakirjanike seas virisemist, et torino om-ide üldmulje ei ole eriti talvine, sest lund pole. Täna varahommikul sadas Pragelatos küll mõnusat rahulikku lund ja igati tore talvetunne tekkis põhjamaalase jaoks. (Hiljem ei jõudnud isegi ära kiruda, et miks ma ei taibanud villaseid sokke kaasa võtta, mida siit saadud saabaste sisse panna).
Ilmselt olid piletid kaugel väljamüümisest, sest keegi ei kontrollinud su asukohta; kui olid ostnud ka rajaäärse pileti, võisid südamerahuga platsi staadionil leida. Nii mulle tundus, et raja ääres metsa sees oli isegi rohkem rahvast kui staadionil. Sattusin olema rohkete tšehhide keskele, aga see-eest olid nad hea huumorisoonega, nii et alguse poole veetsin aja nendega. Pärast liikusin enam eesti lippude ja rohkete fännide poole.
Kogu see üritus meenutas mulle hirmsasti rallit millegipärast. Mõnel soomlasel oli isegi neste rally müts peas ja mõnel eestlasel „pesukoti” seljakott. Ainuke asi, mis kindlasti võrreldav ei ole, on piletihind: selle tunni ja kolmveerandi eest maksin sama palju kui terve kolme-neljapäevase ralli eest Soomes (rallipass siis).
Aga samas oli võistlus põnev. Vahepeal oli ilm nii halb ja kuulsate sportlaste vaheajad masendavad, et igatsesin peaaegu juba meediakeskuse telekate järele. Aga uudised Eesti sportlaste kohta olid head ja minu jaoks oli põnev võistlus kuni lõpuni. Ja nagu mu rallireiside kaaslased teavad, olen mina ju siuke tänulik publik, kes isegi turvaautole kaasa elab, nii elasin oma energiat välja ka Costa Rica suusatajale ja sellele kõige vanemale suusatajale kaasa elades. Icc, selle kõige vanema suusataja, Arturo Kinchi, kohta tegi staadionikommentaator (kahtlustan, et see tore polüglott, kes Otepäälgi olnud) toreda nalja: Arturo osales suusavõistlusel esimest korda 1982.aastal – loodetavasti suudab ta ikka võistluse lõpetada, sest ta suusastiil pole ilmselgelt sellest saati muutunud.
Pigem oli minu energia siiski vähemuses. Mulle on telepildi järgi tundunud alati, et käib üks suur kaasaelamine kõigile, aga tegelikkuses – või vähemasti sel korral – tundus mulle kogu see publiku toetus lahjavõitu. Ilmselt oli ilm ka piisavalt ebanormaalne, et ainult eestlased, mõned tšehhid ja üksikud ilma trotsivad hullud olid kohale tulnud. Ja siis oli peamiselt kisa kuulda ainult mõne üksiku sõitja ajal (arvestades, et 99-a mehe seas oli neli eestlast). Mis on passiivne minu arvates.
Ja loomulikult hämmeldusin eestlasi nähes, tõeliselt. Ma ei mäletanud, et see spordihimuline publik selline on … enamik neist ei olnud ilmselt toibunud joomatuurist Kristina võidu üle. Kuna ma praktiliselt ei ole ju kolme nädala jooksul ühtki eestlast näinud, siis see oli tõeliselt huvitav läbielamine, kuuldes enda kõrval öeldavat sõna „türa”. Ja kui autasustamise eel eesti meeskonna riietes tüüp kohalikule vabatahtlikule, kes teda mingil põhjusel ühele tribüünile ei lubanud, ütles „mine munni”, siis ma küll ehmatasin. Mitte sellepärast, et appike! ropendavad. Eks ralli ajal on turvameestega igat moodi käitutud. Vaid sain aru, et mina ei ole nendel om-idel mitte eesti sportlastele kaasa elaja, mitte tavaline publik. Mitte ainult. Mul on võiks olla samavõrd võimalusi saada samamoodi sõimata, olles vabatahtlik. Mul on lihtsalt töökohaga vedanud. Ja ma tundsin, et olen liiga palju om-iga seotud ning keeldun sellist üleolevat suhtumist vabatahtlikesse siin nende kahe nädala jooksul toetamast. Niisiis eemaldusingi autasustamistseremooniaks rohketest eesti lippudest, läksin oma ametliku koha juurde rohkete tšehhide sekka tagasi (õnneks oli see hea koha peal) ja elasin kaasa seal kõigile medaliomanikele. Sest om ei ole ainult eestlaste pidu.
No comments:
Post a Comment