Ma ei saa aru, mis vabatahtlikel nende märkidega on. Nimelt on siin igal endast lugupidaval organisatsioonil-esindusel märgid (pin’id), mida siis jagatakse ärilistel vm eesmärkidel (jaapanlastel väga selgelt ju ka nende kultuuri osa). Ja mõnel vabatahtlikul on täiesti maania neid koguda oma akreditatsioonikaardi paelale. Omavahel öeldes, näevad need vabatahtlikud välja umbes samasugused, nagu kunagi olid sõjaveteranid 9.mai paraadidel. No ok, sry karmi väljenduse pärast – lihtsalt seletage ära, miks neid niimoodi hullupööra kogutakse (mõned käivad ukse tagant ukse taha neid lunimas, mõni kontor on isegi pannud sildi välja, et „sry, we don’t have pins!”).
Minul on ju ka mõned märgid, aga igaühega neist on mingi lugu: kolm märki on antud vabatahtlike check-in’is iga natukese aja eest, mil vabatahtlikuna töötanud; Newsweek’i oma sain selle eest, et kenasti onule näitasin, kus on VOC kontor; jaapanlastelt sain märgi selle eest, et neile avamistseremoonia meediajuhendi viisin; ja eesti olümpiakomitee oma on ka, mille andis Pärnu Postimehe mees intervjuu eest.
Teine hullus, mis ka media relations’i vabatahtlikke veidi tabanud, on pildistamine koos sportlastega, peamiselt iluuisutajatega. Nt käis siin hiljaaegu Michelle Kwan (sry, Raiku, kui nime valesti kirjutan!;)), imearmas USA uisutaja, pressikonverentsi andmas. No aga ma ei kujuta ette, mis valu mul peaks peale tulema, et talle järele jookseksin ja paluks endast ja temast koos pilti teha. Ma rikun nagunii iga pildi ära, siis juba teha Kwan’ist üksinda; ja siis on juba mõttekam võtta pilte netist või kasvõi ilusast jaapani iluuisutamisalasest ajakirjast, mis meil on kontoris laua peal.
No comments:
Post a Comment