Nüüd pole siis avamistseremooniast enam mingeid saladusi, võib vabalt tagantjärgi kiita ja kritiseerida ;)
Siin on inglise keeles nimetatud peaproovi „dress rehearsal’iks”. Väga asjakohane nimetus, sest kaks ja pool tundi kestvat vaatemängu ei ole muudmoodi mõistlik vaadata, kui vabatahtlike täisriietuses (st koos mütsi, soojade kinnaste, suusapükste ja soojade jalanõudega). Minul oli loomulikult Eesti sall ka kaelas, ikkagi riieteproov ;)
Alguses kohe hoiatati, et kohapeale, Olümpiastaadionile peab minema vähemalt kaks tundi enne kl 20-t (ametlikku algust), et vältida … no tegelikult vältimatut – pikki järjekordi. Meelituseks öeldi, et kella seitsmest algab pre-show.
Jõudsin järjekorda kl 18.27. Nagu piletil hoiatatud, ilma fotoaparaadi, mobiiltelefoni ega milletagi, mis võiks pilti salvestada (natuke silma- ja kuulmismälu võtsin ikkagi kaasa, ärge turvameestele öelge). No ütleme niimoodi viisakalt, et itaallastele meeldib isiklik lähenemine. Ma arvan, et absoluutselt igale inimesele enne turvaväravat öeldi nii turvameeste suu läbi kui valjuhääldi kaudu, et on vaja enda küljest ära võtta kõik metallesemed. Mitte et see oleks aidanud mõnda naist meelde tuletada oma juukselõkse või vööd! Kotid otsiti läbi käsitsi ja pigem uurivalt otsa vaadates, küsides, et ega ei ole kaasas keelatud asju.
Turvaväravatest pääsesin läbi kl 19.10. Siis pikem jalutuskäik piletikontrolli juurde, kust sai juhiseid, kuhupoole tuleb hoida, et ei peaks tervet tiiru peale tegema 35000-t pealtvaatajat mahutavale staadionile. Ja kuigi ma oskan enda arvates ka piletilt lugeda, kust väravast tuleb siseneda, tundusid itaallastest vabatahtlikud teadvat paremini ja suunasid mind huvitavate ringidega erinevate treppide kaudu minu sektori poole. Olin just jõudnud mõelda, et kehv koht mul vaatamiseks (liiga põrandal), kui jõudsin vabatahtlikuni, kes pidi mu tooli näitama. No aga enne tooli näitamist sain isegi aru, et minu piletil olev sektor, kus mul koht üheksandas reas, tegelikkuses ainult seitsme reaga lõppes. Selle peale võib itaallane öelda ainult ühte asja: „Allora”. Ei, see ei ole midagi roppu; seda lihtsalt öeldakse siin igal võimalikul juhul, kui midagi muud öelda ei ole.
Mind suunati erinevate treppide kaudu tagasi mõnevõrra kõrgemale ja tuletornile lähemale. Mis oli iseenesest hea. Seal sektoris oli üks tore vabatahtlik poiss, kes mulle vaba koha otsis, ja nii leidsingi end rohkete itaallaste seast, natuke kõrgema vaatega otse vahekäigu tagant, samas nähes ka näiteks seda, kuidas assistendid sportlaste marsi ajal delegatsioonide suuruse järgi maad mõõtsid ja nii-öelda sildikandjaid kinni hoidsid, et mõõta aega rongkäigu tegelikkuseks pikkuseks.
Siis sain alles aru, et see edasi-tagasi-tiirutamine oligi olnud itaallaste poolt pakutav pre-show, sest umbes 10 minutit pärast istumist algas teadaanne, et show algab 10-ne minuti pärast ja et palun vaadake, kus on teile kõige lähem avariiväljapääs. Vahepeal jõudsime veel mõned korrad laineid teha, mida ülemises sektoris olevad rohked kooliõpilased alustasid.
Ja ega ma rohkem ei oskagi siia midagi lisada avamistseremoonia kohta. Sai avatud. Sai plaksutatud. Öeldud oma sada korda „bello, bello, bello”.
Muide, võrreldes pärisetendusega, proovi ajal Ferrari-osa ei olnud. Pavarotti asemel mängiti osa Verdi ooperist. Ja seda ma ka polnud varem aru saanud, et publikut ärgitavad kaasa elama vabatahtlikud, kes seisavad kõikide sektorite ees ja näitavad liigutusi ette.
Avamispäeval oli meediakeskuses hullumaja! Oma kolmkümmend ajakirjanikku käis kordamööda küsimas, et kuidas saab infot avamistseremoonia kohta. Meie poolt siis selline vastus: kui olete minemas staadionile, saate meediajuhendi (media guide) staadionil; kui ei ole sinna minemas, jagame meie omalt poolt meediajuhendeid kl 18.30; kl 19.00 tuleb info lipukandjate ja täiendava taustainfoga; ning kl 20 ehk siis päris alguseks tuleb nimekiri (kusjuures mitte õiges ilmumisjärjekorras) tulesüütajatega ning Pavarotti tutvustusega.
No comments:
Post a Comment