Täna ei kirjuta ma ühtegi rida olümpiamängudest ega vabatahtlikkusest ega ka valentinipäevast, mis kõik on muidugi olulised teemad. Aga mitte siiski täna, praegu.
Siia peab kirjutama hoopiski inimesest, kelle sünnipäeva on Eestis ikkagi kauem peetud kui Valentinipäeva.
See on inimene, kelleta minu arengud seiskuksid, kes on mulle andnud nii ilmatuma palju, et seda ei suudakski kuidagi kirjeldada. See on inimene, keda oma tutvusringkonnas mainin võõrastega rääkides esimesena. Ta on alati õigel ajal õiges kohas: helistab õigel ajal, esitab küsimusi õigel ajal, on õigel ajal vait. Ütleb õigel ajal „vanatüdruk”. Naerab absoluutselt õigetel kohtadel. Tal on loomulikult oma armastusväärsed puudused ka, nagu igasugu veidrad hirmud, kuri-olemise-hood, infopeatamised ja kogumismaaniad (aga nendest ehk mitte liiga nii pikalt täna). Ta on absoluutselt väga ilus, lausa ideaalse välimusega. Tantsib kenasti. Äge kinokaaslane. Tal on maailma kõige lahedam naeratus, eriti šokolaadine. Mõistab igasugu nalja. Mäletab igasugu asju kuupäevapealt. Absoluutselt fantastiline inimene ja üks tähtsamaid minu elus.
Palju õnne, mu armas õde! Loodan, et oled kingijuhised SMS-i teel kätte saanud. Eks siis, kui Raua tn-le tulen, kontrollin, kas kink on peidukohast ikka üles leitud ;) Ilusat päeva Sulle, oled seda väärt!
Loomulikult palju õnne ka emale, kes siiski ei toonud aastaid tagasi koju vanemat venda Reinu.
Ja ükskõik kui rahul ma siin ka ei oleks, on mul seda kõike siin kirjutades pisarad silmas, tundes, et hetkel tahaksin olla hoopis enam põhja pool…
No comments:
Post a Comment