Transport

Ma ei ole siia kirjutanud midagi transpordisüsteemist, kuigi ammu oleks pidanud.

Transpordivõimalused on mitmekesised ja itaaliapärased.

Üldiselt on ühistranspordisüsteem lihtne, lausa tavaline. Bussid, trammid. Peatusi peab tellima, seda nii bussis sees kui bussipeatuses olles. Lühinägelikul on õhtupoole bussinumbrit näha veidi keeruline, aga midagi katastroofilist pole veel juhtunud.

Ka ajakava on väga itaaliapärane. See tähendab, et ajakava põhimõtteliselt ei ole, samas muutuvad inimesed alati väga närviliseks, kui tükk aega pole bussi tulnud ja siis nt tuleb kaks sama bussi korraga. Selle närvilisuse vastu on igasse bussipeatusesse üles riputatud graafik, kust siis saab vaadata ajavahemikku, millal buss võiks saabuda (kas tuleb oodata 10 või 26 minutit nt). on olnud juhuseid, kus see ei toimi. Mõnevõrra uuem süsteem on selline, et iga bussipeatus on nummerdatud. Siis, saates ühele numbrile SMS-i koos antud bussipeatuse numbriga, on võimalik teada saada antud peatuse graafiku lähitulevikus. Mõnel kesklinna peatusel on tabloo, kus ka saabuvate busside ajad kirjas. Aga ega te ometi arva, et see süsteem toimib paremini? oh ei! Üldiselt saabuvad kõik bussid-trammid nii nagu parajasti võimalik on, vastavalt tipptunnile, liiklust suunava politseiniku suvale, bussijuhi tujule ja sellele, kui palju rahvast parajasti bussi peale jookseb (olen näinud selle 5 nädala jooksul vaid kaks korda, et reisijaid peale ei võeta).

Olümpiamängude ajaks pandi käiku lisaliinid, mida tähistati x-tähega tavalise numbri ees (kui muidu lähen tööle bussiga nr 1, siis om-i ajal sai kasutada ka liini „X1”). See oli mõnevõrra kiirem buss, sest ei peatunud kõikides peatustes. Akrediteeritud said kasutada x-liini tasuta, teised pidid maksma 5 eurot päevapileti eest. Vähemalt nii oli esialgu plaanis. Tegelikkuses oli itaaliapärane see, et nt reede õhtul võttis mõni x-liini bussijuht peale kõik suvalised joodikud, vahet tegemata. Piletikontrolli pole ma veel kordagi näinud.

Meediale on omaette transpordisüsteem, mis ühendab meediakeskust, kõiki meediakülasid ja võistluspaiku. Meediakeskuse kõrval on suur „main media transport hub” (täpse nime osas võin eksida), mis kujutab endast suurt bussijaama erinevate liinidega. Meediabussidega saavad sõita vaid akrediteeritud ajakirjanikud, aga ega seda ei kontrolli tegelikult keegi. Ja senimaani pole veel ka näinud puupüsti täis meediabussi, nii et kui teha piisavalt mõistlik nägu, on võimalik ka meediabussiga sõita.

Et vältida om-il oluliste inimeste istumist ummikus ja suurendada liiklusummikuid vähemoluliste inimeste jaoks, on linnas mõned tänavad mõeldud vaid olümpia-süsteemile (Olympic lanes), kus võivad siis sõita spetsiaalse tähisega autod, nt organiseerijad, meediabussid, aga ka AFP-l on siuke tähis olemas (kahtlustan, et nad maksid selle eest ka hingehinda).

Kui mägedes käisin, oli transport kohale minnes väga mõnus. Pealtvaatajate juhendis oli soovitusena kirjas, et rongiga tuleb minna Pinerolosse ja sealt bussiga edasi võistluspaika, Pragelato Plani. Kartsin algul, et ei saa aru, kuhu peab rongi pealt suunduma, aga minu kartused olid alusetud. Kohe rongi pealt maha tulles ootas juuresolevas parklas mitu bussi ja mitu onu suunasid inimesi, lehvitades „Pragelato plan! Pragelato plan!”.

Mägedest tagasitulek oli pehmelt öeldes vaevaline, sest otsustasin mitte otse võistluspaigast tagasi tulla (mis oligi viga, nagu mulle hiljem selgitati), vaid minna läbi Sestriere´i, kus asus üks olümpiaküladest. Siis pidin küll ootama oma 40-50 minutit mõlemat bussi (üks buss Pragelatost Sestriere´i ja teine Sestriere’ist lähimasse rongijaama, et Torinosse sõita). Aga silmapaistev eelis, mida Eestis ei tehtaks, on see, et igas segadusttekitavas kohas on olemas inimene, kes siis püüab löögid enda peale võtta ja veidi korda luua. Nii olid mõlemas bussipeatuses üks umbkeelne itaalia onu, kes korraldas inimesi järjekordadesse, uuris, kes kuhu tahab sõita ja suunas inimesi busside peale.

Vahemärkusena vabatahtlike kohta segadusttekitavates kohtades ütleksin, et kõige kummalisem koht, kus vabatahtlikku märkasin ebamugavust vähendamas, oli üks katkine trepp meediabusside parklas. Vabatahtlik seisis selle trepi juures ja suunas jalakäijate tähelepanu katkisele kohale.

Alguses oli transpordiga probleeme, eriti mägedes. Meedia ees vabandati pressikonverentsidel korduvalt. Pikapeale probleemid lahenesid, aga ega ei saanudki aru, kas läks transport paremaks või lihtsalt inimesed harjusid.