Ma ei tea, kas on võimalik, et linnadel võib ka pohmakas olla? Väga udune, unine ja uimane on siin. Om-i lipud ja plakatid mõjuvad pigem lohakalt ja trööstitult kui pidulikult. Küll on rohkelt inimesi, kes torino2006-jopedega ringi liiguvad, aga siiski on igal hetkel tunda, et kogu see üritus on läbi. Meediakeskusest oli nagu sõda üle käinud: rohkelt kaste koridorides, ei mingeid arvuteid, printereid enam. Meie kontoris oli rohkelt äravisatud asju, palju sellist, millega ka oma lugu seotud: nt oli seal kommikarp (tühi), mille üks TOBO-mees tõi piinliku momendi vabanduseks, sest küsis Mary Villat ja ta sai aru, et Mary riietub. (Tegelikult Mary lihtsalt ei tahtnud temaga rääkida, aga see selleks.) Siis oli prahina tituleeritud kõik me tööpäevade kalendrid ja pressikonverentsi kavad. Kurb, kurb, kurb …
Tunnen, kuidas elan läbi kõiki leina üleelamise etappe, sh ka viha. Hostelis asju pakkima hakata oli jõuetu tunne – mis siis, kui ma ei lähe siit ära?!? Vot ei paki asju, mis nad muga ikka teha saavad … ainult et ilmselt saan ise mõne päeva pärast aru, et isegi kui nad minuga midagi teha ei saa, siis om-e nad ikka siia tagasi ei too.
No comments:
Post a Comment