Madalseis ...

… vähemasti esimene madalseis on üle elatud. See oli sel õhtul, kui oli päris avatseremoonia (10.veebr siis). Kui enamik staffiliikmeid ja ka kaks vabatahtlikku tulid tseremoonialt tagasi oma hõbedaste kottidega ja pärast seda oli ju pressikonverents ja millegipärast sattusin ma üksi olema kontoris, st et ei saanud pressikonverentsile minna (ok, vaatasin küll telekast TOBO-ülekannet), aga ikkagi, olin õnnetu ja pahur. Väsimus, tülpimus, viha ja vastikustunne olid võimust võtnud kõige ja mitte millegi pärast: et peab olema kogu aeg olema valvel, et millestki ilma ei jääks ja et tegelikult ei olegi võimalik saavutada seda situatsiooni, et sa kõike tead ja kõike jagad; ja et kogu aeg jääd ilma sellest infost, mida räägitakse itaalia keeles, ise vaikselt lootes, et ehk see polegi väga oluline; ja et kogu aeg pead pingutama, et midagi austraallastest aru saada; ja et ise pead kogu aeg sõnu seadma, et mõistlikku muljet jätta; ja et tegelikult pole siin kedagi, kellega saaks rääkida kõigest, mida hing ihkaks. No ühesõnaga nõmekas.

Sellest situatsioonist aitas leevendada õnneks mitu asja:

- järgmisel päeval otsustasin aja praktiliselt maha võtta (ei rääkinud eriti kellegagi, istusin vaikselt paljundusmasina juures koopiaid tehes või siis jalutasin niisama või siis tegin üht-koma-teist pisijärelpäringut ainult meeldiva olekuga ajakirjanikele);

- ülejärgmisel päeval tuli Mary Villa, mulle tundus, et otsejoones minu juurde, ja kirjeldas, kuidas ta ei jaksa enam inglise keeles rääkida (ja see kuidagi mõjus väga tervendavalt);

- ühine lõuna Chiaraga (üks väga ilus ja tore naine staffist; üks väheseid pikki naisi viimasel ajal, kellega hästi läbi saan), kellele sain enda rasket hetke kirjeldada;

- mõnus sms-ivahetus Sugulase ja õeraasuga;

- kinoõhtu (film „the prime”, omamoodi meelelahutusfilm) õllega;

- ja loomulikult õhtune üllatuskõne Osalt koos kohustuslike küsimustega (et kas oskan ikka veel eesti keelt ja et kas kondoomid on juba ära kasutatud) – kohe lahe oli kuulda seda Kõpu sauna melu ja hääli, millest nii ammu oled lahus olnud! Ajee!

See viimane tegi veidi nukraks ja igatsevaks ka, aga ma ei saa seda endale veel lubada. Ei taha endale lubada (veel) mingit igatsust, vaid kavatsen võtta siinolemise ajast maksimumi, mis võimalik ega mõtle sellele, mis kõik võiks Eestimaal tore olla. See oli ka põhjus, OsA, miks ööpoole enam tagasi ei helistanud. Loodan, et saate must siinkohal õigesti aru.