Nüüd on see siis lõpuks läbi; võite kaamera kinni panna.

Keskkond

Austusest ema eriala vastu ja kindlasti ka paratamatusest, et keskkonna teemaga olen kaua kokku puutunud, peaksin siia kirja panema ka paar rida om-ide keskkonnapoliitikast. Aga hetkel on väike ajapuudus ja pole näha, et saaks siia seda nii põhjalikult kirja panna, nagu esialgu plaanis oli. Minu teadmised põhineksid siis mõnedel materjalidel ja pressikonverentsil antud teemal, samuti olen olnud vaatleja ka kahes intervjuus, kus TOROCi keskkonnavaldkonna spetsialist selgitas keskkonnapoliitika tagamaid.

Igatahes on Torino OM esimene OM, kus pööratakse suurt tähelepanu keskkonnaküsimustele. Minu jaoks on maailmasuur hämming, et kuidas sellist üritust üldse tänapäeval tehakse ilma jätkusuutlikkust arvesse võtmata. Nad on siin väga uhked, et Euroopa Komisjoni vastava valdkonna onud on nende pingutusi kiitnud.

Ja siit siis ikkagi mõned väga põgusad punktid:

• keskkonnasõbralikkust on näha prahisorteerimisel – nii meediakeskuses kui võistluspaikades on erinevad prügikastid eri tüüpi prahi jaoks

• uute võistluspaikade planeerimisel ja ehitamisel võeti arvesse looduslikku maastikku ja jätkusuutlikkust

• Kyodo protokolli aastapäeva tähistamiseks tehti avaldus sama õhtu Medals Plaza üritusel.

• väidetavalt kulutab tõrvik palju vähem gaasi, kui esialgu planeeriti – mõned keskkonnaorganisatsioonid on siin avaldanud survet, et tõrvik kinni keerataks Kyodo aastapäeval. aga see ei saanud teoks, sest organisatsioonid toetuvad nö vanadele andmetele.

• See on maailmasuur hulk paberit, mida me nt iga päev oma kontoris produtseerime ehk siis puid, mida kulutame. OM-i ajal kulutatav paberikogus on välja arvutatud ja lähitulevikus istutatakse hulk puid (praegu pole täpset arvu meeles), et seda tasa teha.

Transport

Ma ei ole siia kirjutanud midagi transpordisüsteemist, kuigi ammu oleks pidanud.

Transpordivõimalused on mitmekesised ja itaaliapärased.

Üldiselt on ühistranspordisüsteem lihtne, lausa tavaline. Bussid, trammid. Peatusi peab tellima, seda nii bussis sees kui bussipeatuses olles. Lühinägelikul on õhtupoole bussinumbrit näha veidi keeruline, aga midagi katastroofilist pole veel juhtunud.

Ka ajakava on väga itaaliapärane. See tähendab, et ajakava põhimõtteliselt ei ole, samas muutuvad inimesed alati väga närviliseks, kui tükk aega pole bussi tulnud ja siis nt tuleb kaks sama bussi korraga. Selle närvilisuse vastu on igasse bussipeatusesse üles riputatud graafik, kust siis saab vaadata ajavahemikku, millal buss võiks saabuda (kas tuleb oodata 10 või 26 minutit nt). on olnud juhuseid, kus see ei toimi. Mõnevõrra uuem süsteem on selline, et iga bussipeatus on nummerdatud. Siis, saates ühele numbrile SMS-i koos antud bussipeatuse numbriga, on võimalik teada saada antud peatuse graafiku lähitulevikus. Mõnel kesklinna peatusel on tabloo, kus ka saabuvate busside ajad kirjas. Aga ega te ometi arva, et see süsteem toimib paremini? oh ei! Üldiselt saabuvad kõik bussid-trammid nii nagu parajasti võimalik on, vastavalt tipptunnile, liiklust suunava politseiniku suvale, bussijuhi tujule ja sellele, kui palju rahvast parajasti bussi peale jookseb (olen näinud selle 5 nädala jooksul vaid kaks korda, et reisijaid peale ei võeta).

Olümpiamängude ajaks pandi käiku lisaliinid, mida tähistati x-tähega tavalise numbri ees (kui muidu lähen tööle bussiga nr 1, siis om-i ajal sai kasutada ka liini „X1”). See oli mõnevõrra kiirem buss, sest ei peatunud kõikides peatustes. Akrediteeritud said kasutada x-liini tasuta, teised pidid maksma 5 eurot päevapileti eest. Vähemalt nii oli esialgu plaanis. Tegelikkuses oli itaaliapärane see, et nt reede õhtul võttis mõni x-liini bussijuht peale kõik suvalised joodikud, vahet tegemata. Piletikontrolli pole ma veel kordagi näinud.

Meediale on omaette transpordisüsteem, mis ühendab meediakeskust, kõiki meediakülasid ja võistluspaiku. Meediakeskuse kõrval on suur „main media transport hub” (täpse nime osas võin eksida), mis kujutab endast suurt bussijaama erinevate liinidega. Meediabussidega saavad sõita vaid akrediteeritud ajakirjanikud, aga ega seda ei kontrolli tegelikult keegi. Ja senimaani pole veel ka näinud puupüsti täis meediabussi, nii et kui teha piisavalt mõistlik nägu, on võimalik ka meediabussiga sõita.

Et vältida om-il oluliste inimeste istumist ummikus ja suurendada liiklusummikuid vähemoluliste inimeste jaoks, on linnas mõned tänavad mõeldud vaid olümpia-süsteemile (Olympic lanes), kus võivad siis sõita spetsiaalse tähisega autod, nt organiseerijad, meediabussid, aga ka AFP-l on siuke tähis olemas (kahtlustan, et nad maksid selle eest ka hingehinda).

Kui mägedes käisin, oli transport kohale minnes väga mõnus. Pealtvaatajate juhendis oli soovitusena kirjas, et rongiga tuleb minna Pinerolosse ja sealt bussiga edasi võistluspaika, Pragelato Plani. Kartsin algul, et ei saa aru, kuhu peab rongi pealt suunduma, aga minu kartused olid alusetud. Kohe rongi pealt maha tulles ootas juuresolevas parklas mitu bussi ja mitu onu suunasid inimesi, lehvitades „Pragelato plan! Pragelato plan!”.

Mägedest tagasitulek oli pehmelt öeldes vaevaline, sest otsustasin mitte otse võistluspaigast tagasi tulla (mis oligi viga, nagu mulle hiljem selgitati), vaid minna läbi Sestriere´i, kus asus üks olümpiaküladest. Siis pidin küll ootama oma 40-50 minutit mõlemat bussi (üks buss Pragelatost Sestriere´i ja teine Sestriere’ist lähimasse rongijaama, et Torinosse sõita). Aga silmapaistev eelis, mida Eestis ei tehtaks, on see, et igas segadusttekitavas kohas on olemas inimene, kes siis püüab löögid enda peale võtta ja veidi korda luua. Nii olid mõlemas bussipeatuses üks umbkeelne itaalia onu, kes korraldas inimesi järjekordadesse, uuris, kes kuhu tahab sõita ja suunas inimesi busside peale.

Vahemärkusena vabatahtlike kohta segadusttekitavates kohtades ütleksin, et kõige kummalisem koht, kus vabatahtlikku märkasin ebamugavust vähendamas, oli üks katkine trepp meediabusside parklas. Vabatahtlik seisis selle trepi juures ja suunas jalakäijate tähelepanu katkisele kohale.

Alguses oli transpordiga probleeme, eriti mägedes. Meedia ees vabandati pressikonverentsidel korduvalt. Pikapeale probleemid lahenesid, aga ega ei saanudki aru, kas läks transport paremaks või lihtsalt inimesed harjusid.

Päev pärast mängude lõppu

Ma ei tea, kas on võimalik, et linnadel võib ka pohmakas olla? Väga udune, unine ja uimane on siin. Om-i lipud ja plakatid mõjuvad pigem lohakalt ja trööstitult kui pidulikult. Küll on rohkelt inimesi, kes torino2006-jopedega ringi liiguvad, aga siiski on igal hetkel tunda, et kogu see üritus on läbi. Meediakeskusest oli nagu sõda üle käinud: rohkelt kaste koridorides, ei mingeid arvuteid, printereid enam. Meie kontoris oli rohkelt äravisatud asju, palju sellist, millega ka oma lugu seotud: nt oli seal kommikarp (tühi), mille üks TOBO-mees tõi piinliku momendi vabanduseks, sest küsis Mary Villat ja ta sai aru, et Mary riietub. (Tegelikult Mary lihtsalt ei tahtnud temaga rääkida, aga see selleks.) Siis oli prahina tituleeritud kõik me tööpäevade kalendrid ja pressikonverentsi kavad. Kurb, kurb, kurb …

Tunnen, kuidas elan läbi kõiki leina üleelamise etappe, sh ka viha. Hostelis asju pakkima hakata oli jõuetu tunne – mis siis, kui ma ei lähe siit ära?!? Vot ei paki asju, mis nad muga ikka teha saavad … ainult et ilmselt saan ise mõne päeva pärast aru, et isegi kui nad minuga midagi teha ei saa, siis om-e nad ikka siia tagasi ei too.

Lõpp lähedal

Minu jaoks jõudis lõpp kätte siis, kui jaapani tore naine hostelist ära kolis. See oli 25.veebruaril, päev enne lõppu. Kahjuks mind ennast ei olnud kohal, aga kui õhtul hostelisse jõudsin, ootas seal mind ilus kiri. Ja siis tuli ikka kohe nutt peale, et appikene, ma ei taha ju, et see kõik veel lõppeks. Ja kahju oli ka, et ma ei pruugigi seda naist enam kunagi näha. Ja ta oli nii tore ju ometi … et ilmselt peabki leppima asjaoluga, et kõiki toredaid inimesi maailmas ei pruugigi enam näha.

Viimane om-i tööpäev oli vahelduseks jälle kiire. Tuli mitu huvitavat küsimust ajakirjanikelt. Ja nii tore oli see, et oligi tekkinud kontakte mingite ajakirjanikega, kes tulid lahkudes kontorist läbi head aega ütlema ja tänu avaldama.

Üsna vahetult enne lõputseremooniat muutus kõik üsna vaikseks. Palju ajakirjanikke olid lahkunud, staffi liikmed olid samuti tseremoonial. Vaid mõned vabatahtlikud tirisid kärudekaupa kaste ühest majast teise. Natuke oli selline tunne, nagu oleksid vanemad vanainimeste sünnipäevale läinud ja lapsed omapead jätnud. Viskasime vabatahtlikega mõttetuid pabereid ära ja kirjutasime üksteisele allkirju ja jagasime ainulaadseid postereid kontori seinalt. Iga vabatahtlik sai ka armsa om-i kruusi, millele juba üsna alguses poes silma peale viskasin.

Lõputseremoonia ära vaadanud, läksime kõik me newsdesk´i inimesed pizzat sööma. Oli üsna formaalne, aga siiski tore oleng. Rowland ja Giorgio olid kõigile vabatahtlikele tiitlid omistanud. Minu kohta öeldi, et „has really shown that passion lives here”, viidates ilmselt minu liiga pikkadele tööpäevadele. Minulgi oli staffiliikmetele kingitused, aga antud hetkel tundus kuidagi sobimatu neid anda, nii jäidki kotti ja pidin piirduma vaid konarlike tänudega ja kauakestvate kallistustega.

Ja absoluutselt asendamatu lõpu tähistamine oli õhtune tantsupidu IBC-s. IBC on siis meediakeskuse osa, kus on toimunud telepildi ülekandmine. Muidu on see rangelt meile, peamiselt kirjutava pressi abilistele suletud, aga mingil põhjusel osutus sel õhtul sissepääs hõlpsaks ja tantsimine ägedaks. Muide, seal on varandust miljonite eest, seda lahedam oli seal õllese peaga ringi koperdada …

Welcome to Estonia

Ja samas olen Eestit promonud täiesti märkamatul ning lahedal moel. Mõned näited:

• Alles üleeile sattus jutuks tulema Norra tüdrukuga, mida Eestile medal tähendab, et kuna Eesti on nii väike riik, siis on seda medalit kohe kõigile tunda. Ta oli üliväga üllatunud, kui sai aru, et Eesti on väiksem kui Norra! „I thought that Norway was a small country”. Ma ütleks, et ma nägin teda enda silme all mõistma hakkavat, et see, kui medalitabelis on Eesti Norrast eespool, on pigem tore kui kadedusttekitav.

• Ühel varahommikul olime Chiaraga koos kahekesi kontoris ja siis ta kirjeldas, et tal on köögis hiigelsuur maailmakaart ja et eelmisel õhtul oli ta seda nö Eesti-pilguga vaadanud. Tunnistas piinlikkusega, et ta päris täpselt ju ei tea, kus Eesti asub. „I never realized that it was so much to the north.”

• AFP tehnikakutiga teist korda õlut juues mainis ta, et oli netist uurinud materjali Eesti kohta.

• Linnas käies kannan vahel ikka eesti salli või eesti märki, mis tekitab jutuainest või siis lihtsalt möödaminejatelt kommentaare, et „oh, estonia!”.

Ja selles mõttes on Olümpiamängud asendamatu keskkond, et teha variõpet Eesti kultuuri, kommete, toidu, keele jmt kohta.

Eestile kolmas kuld!

Ajee! See oli üks tore elamus taas kord. Ise kohapeal näha, tunda, kuulda, olla, kaasa elada. Mul oli kaasas jõuludeks saadud tore eesti-sall ja kontorist pätsatud kellegi lehmakell, mida avamistseremoonial jagati. Sellega kolistasin igal võimalikul ja võimatul juhul. Lisaks sellele on mul ju võimalus kasutada meediale kättesaadavat materjali ning printisin eelneval päeval andmebaasist välja kõik meeste 15km-isõitu puudutava, ka nt võistlusala andmed.

Pragelato Plan asub umbes 80 km kaugusel Torinost, 1540 – 1625 meetri kõrgusel Monte Albergiani jalamil. Vaatajaid mahutab veidi üle kaheksa tuhande, ajakirjanikke 260, fotograafe 60. Avati 2004. aastal, ehituseks läks umbes 19 miljonit eurot (koos olümpiaks mõeldud täiendustega siis). Peale olümpiat kasutatakse ala suusakooli treeningalana ning proffide treeningalana nii kahevõistluses kui murdmaasuusatamises.

Mägedes on võistluspaikadesse kohalejõudmiseks rangelt soovitatav kasutada ühistransporti. Niisiis startisin Torino Porta Nuova jaamast kl 6.50 Pinerolosse. Seal ootas juba terve rida busse, et inimesi mägedepiirkonda sõidutada. Umbes kl 9 jõudsin Pragelato Plani võistlusala juurde. Järjekord-turvakontroll läks nagu ludinal, veidike maad (kümmekond minutit) tuli jala käia, et jõuda staadionini, ajaviitmiseks olid tee peale üles seatud mögafonid, millest kiideti om-ide sponsoreid, vabatahtlikke ja paluti oma kottidel silm peal hoida.

Ja tuleb öelda, et lund oli rohkelt! Senimaani on olnud ajakirjanike seas virisemist, et torino om-ide üldmulje ei ole eriti talvine, sest lund pole. Täna varahommikul sadas Pragelatos küll mõnusat rahulikku lund ja igati tore talvetunne tekkis põhjamaalase jaoks. (Hiljem ei jõudnud isegi ära kiruda, et miks ma ei taibanud villaseid sokke kaasa võtta, mida siit saadud saabaste sisse panna).

Ilmselt olid piletid kaugel väljamüümisest, sest keegi ei kontrollinud su asukohta; kui olid ostnud ka rajaäärse pileti, võisid südamerahuga platsi staadionil leida. Nii mulle tundus, et raja ääres metsa sees oli isegi rohkem rahvast kui staadionil. Sattusin olema rohkete tšehhide keskele, aga see-eest olid nad hea huumorisoonega, nii et alguse poole veetsin aja nendega. Pärast liikusin enam eesti lippude ja rohkete fännide poole.

Kogu see üritus meenutas mulle hirmsasti rallit millegipärast. Mõnel soomlasel oli isegi neste rally müts peas ja mõnel eestlasel „pesukoti” seljakott. Ainuke asi, mis kindlasti võrreldav ei ole, on piletihind: selle tunni ja kolmveerandi eest maksin sama palju kui terve kolme-neljapäevase ralli eest Soomes (rallipass siis).

Aga samas oli võistlus põnev. Vahepeal oli ilm nii halb ja kuulsate sportlaste vaheajad masendavad, et igatsesin peaaegu juba meediakeskuse telekate järele. Aga uudised Eesti sportlaste kohta olid head ja minu jaoks oli põnev võistlus kuni lõpuni. Ja nagu mu rallireiside kaaslased teavad, olen mina ju siuke tänulik publik, kes isegi turvaautole kaasa elab, nii elasin oma energiat välja ka Costa Rica suusatajale ja sellele kõige vanemale suusatajale kaasa elades. Icc, selle kõige vanema suusataja, Arturo Kinchi, kohta tegi staadionikommentaator (kahtlustan, et see tore polüglott, kes Otepäälgi olnud) toreda nalja: Arturo osales suusavõistlusel esimest korda 1982.aastal – loodetavasti suudab ta ikka võistluse lõpetada, sest ta suusastiil pole ilmselgelt sellest saati muutunud.

Pigem oli minu energia siiski vähemuses. Mulle on telepildi järgi tundunud alati, et käib üks suur kaasaelamine kõigile, aga tegelikkuses – või vähemasti sel korral – tundus mulle kogu see publiku toetus lahjavõitu. Ilmselt oli ilm ka piisavalt ebanormaalne, et ainult eestlased, mõned tšehhid ja üksikud ilma trotsivad hullud olid kohale tulnud. Ja siis oli peamiselt kisa kuulda ainult mõne üksiku sõitja ajal (arvestades, et 99-a mehe seas oli neli eestlast). Mis on passiivne minu arvates.

Ja loomulikult hämmeldusin eestlasi nähes, tõeliselt. Ma ei mäletanud, et see spordihimuline publik selline on … enamik neist ei olnud ilmselt toibunud joomatuurist Kristina võidu üle. Kuna ma praktiliselt ei ole ju kolme nädala jooksul ühtki eestlast näinud, siis see oli tõeliselt huvitav läbielamine, kuuldes enda kõrval öeldavat sõna „türa”. Ja kui autasustamise eel eesti meeskonna riietes tüüp kohalikule vabatahtlikule, kes teda mingil põhjusel ühele tribüünile ei lubanud, ütles „mine munni”, siis ma küll ehmatasin. Mitte sellepärast, et appike! ropendavad. Eks ralli ajal on turvameestega igat moodi käitutud. Vaid sain aru, et mina ei ole nendel om-idel mitte eesti sportlastele kaasa elaja, mitte tavaline publik. Mitte ainult. Mul on võiks olla samavõrd võimalusi saada samamoodi sõimata, olles vabatahtlik. Mul on lihtsalt töökohaga vedanud. Ja ma tundsin, et olen liiga palju om-iga seotud ning keeldun sellist üleolevat suhtumist vabatahtlikesse siin nende kahe nädala jooksul toetamast. Niisiis eemaldusingi autasustamistseremooniaks rohketest eesti lippudest, läksin oma ametliku koha juurde rohkete tšehhide sekka tagasi (õnneks oli see hea koha peal) ja elasin kaasa seal kõigile medaliomanikele. Sest om ei ole ainult eestlaste pidu.

Elurütm olümpiahulluses

Tempo on koledasti muutunud. Siin on tekkinud mitmeid ootamatuid plaane, ei tea, kas hakkan siin kodunema ehk.

Eile näiteks (16.veebruaril siis) viibisin meediakeskuses 17 tundi järjest (hommikul kl 7st öösel kl 12ni). Muide, kas ma olen öelnud, et ma olen siiamaani alati õigeks ajaks tööle jõudnud? Ma arvan, et pooled siinsed lugejad ei usuks seda iialgi (eriti Katrin).

Aga et eile siis tegin oma nö kohustuslikku tööpäeva kl 14ni, siis lõuna ajal logelesin veidi pikemalt töötajate sööklas. Seejärel sai ajakirjanikega paar intervjuud kokku lepitud, aidates Paolat, kes inglise keelt eriti ei oska. Vahepeal tekkis üllatusi sel moel, et Chiara pakkus võimalust minna Medals Plazale autasustamist ja kontserti vaatama (ilma et peaks siis meeletutes järjekordades seisma) ning Roberta kutsus Torino esimesse teatrisse ooperit vaatama esmaspäevaks. Nii on varsti igaks päevaks meeletult tegevusi, sest laupäeva õhtul on plaan jäähokit vaatama (Tšehhi-Soome). Peale rohket plaanimissessiooni ootasin, kuni meeste 15 km-i stardilist avalikustatakse, veetes seda aega Norra tüdrukuga töötajate kohvinurgas, ETV Ivariga McDonalds’is ning ühe prantsuse kutiga (töötab Agence France Presse’is tehnikuna) õlut juues. Kella kümnest õhtul süvenesin meeste iluuisutamisesse pressikonverentsi saalis, kus näidatakse võistlusi suurel ekraanil hea heliga. Seal oli ka Rowland, kes on iluuisutamisvaldkonnas töötanud mitu aastat ja tema kommentaarid kavadele ning punktidele olid absoluutselt hindamatud (eriti seetõttu, et saalis näidatakse nö TOBO otsepilti, mitte mingit teatud telekanalit, nii et seal pildis kommentaare pole). Keegi vabatahtlik käis pakkus šokolaadikomme ja igati tore oli.

Saabusin hostelisse pool üks öösel – liiga hilja selleks, et seal oleks soe vesi veel olnud. Minu toakaaslased, kellest jaapanlane ja sakslased on ülitoredateks osutunud, viskasid oma sadakond nalja selle üle, kuidas ma olen hull ja suudan kõige varem lahkuda ning kõige hiljem tagasi tulla. Kraapisin ruttu mingid asjad kokku, et järgmisel päeval varahommikul mägedesse suusavõistlust minna vaatama. Ja see tempo ning elevus meenutas mulle täiesti üks-üheselt situatsiooni Tilikalt: et kui on olnud taas üks maailma toredamaid õhtuid ja kui ma olen umbes üks tunnikese jagu kraaminud, ise mõeldes muigega kõiki toredaid seiku päevas, siis pingutad kella kolme paiku kiiresti magama jääda, sest tead, et paari tunni pärast tuleb halastamatult üles tõusta. Aga samas on endal nii maailmamõnus tunne, sest kõik on nii ülitore!

14. veebruar

Täna ei kirjuta ma ühtegi rida olümpiamängudest ega vabatahtlikkusest ega ka valentinipäevast, mis kõik on muidugi olulised teemad. Aga mitte siiski täna, praegu.

Siia peab kirjutama hoopiski inimesest, kelle sünnipäeva on Eestis ikkagi kauem peetud kui Valentinipäeva.

See on inimene, kelleta minu arengud seiskuksid, kes on mulle andnud nii ilmatuma palju, et seda ei suudakski kuidagi kirjeldada. See on inimene, keda oma tutvusringkonnas mainin võõrastega rääkides esimesena. Ta on alati õigel ajal õiges kohas: helistab õigel ajal, esitab küsimusi õigel ajal, on õigel ajal vait. Ütleb õigel ajal „vanatüdruk”. Naerab absoluutselt õigetel kohtadel. Tal on loomulikult oma armastusväärsed puudused ka, nagu igasugu veidrad hirmud, kuri-olemise-hood, infopeatamised ja kogumismaaniad (aga nendest ehk mitte liiga nii pikalt täna). Ta on absoluutselt väga ilus, lausa ideaalse välimusega. Tantsib kenasti. Äge kinokaaslane. Tal on maailma kõige lahedam naeratus, eriti šokolaadine. Mõistab igasugu nalja. Mäletab igasugu asju kuupäevapealt. Absoluutselt fantastiline inimene ja üks tähtsamaid minu elus.

Palju õnne, mu armas õde! Loodan, et oled kingijuhised SMS-i teel kätte saanud. Eks siis, kui Raua tn-le tulen, kontrollin, kas kink on peidukohast ikka üles leitud ;) Ilusat päeva Sulle, oled seda väärt!

Loomulikult palju õnne ka emale, kes siiski ei toonud aastaid tagasi koju vanemat venda Reinu.

Ja ükskõik kui rahul ma siin ka ei oleks, on mul seda kõike siin kirjutades pisarad silmas, tundes, et hetkel tahaksin olla hoopis enam põhja pool…

Siinolemise selgroog murtud – ikka töine (12.veebruar)

Muide, täna, ööl vastu 13.veebruari saab täpselt pool aega oldud. Juhul, kui tagasisõidu kuupäev on 2.märtsil.

Olen hakanud enda igapäevarütmi veidi vaheldust otsima.

Täna hommikul oli siis see tore hetk eestlastele, kus kuld tuli! Pean küll piinlikkusega tunnistama, et magasin võistluse maha ja ostsin samal ajal poest banaani. Aga meediakeskusesse jõudes tegin oma tavalise tuuri pressiruumis, kus siis pooled telekatest näitasid rohkeid eesti lippe ja hõiskavaid inimesi – lahe! Eesti vabatahtlikud käisid ja õnnitlesid üksteist.

Helistasin Annile (töötab torino olümpiakülas) ja kiire infovahetuse käigus suutsime üksteisele ilmselt aktuaalseid muresid kurta, et huumorit pole kellegagi teha, ic.

Tööl on rahulikum: paljud ajakirjanikud on mägedes ja midagi väga hirmsat pole juhtunud.

Vabatahtlike tööpäeva on lühendatud: senise 9-a tunni asemel töötame 7 tundi. Ma homme kl 18st 1ni.

Homme õhtul teeme Chiaraga koos intervjuud. Sõna „teeme” ei ole siinkohal korrektne. Meie tiimilt on palutud kahte intervjuud TOROCi (Torino om-i korralduskomitee) esindajatega. Tiim siis nii-öelda vahendab ajakirjanikke ja intervjueeritavaid ja intervjuude toimumise ajal peab keegi tiimist olema kohal ja vaatama, et kõik sujuks. Saan siis olla Chiara töövarjuks.

Mõned kalad on ka täna sattunud päeva sisse.

Nt helistas keegi hommikul AP-st (Associated Press; ühest kolmest suurimast uudisteagentuurist) ja palus värsket infot piletite müügi kohta. Ma kirjutasin ta soovi üles, numbri ka, lubasin päeva jooksul tagasi helistada. Kujutasin ette, et saan mõne minuti jooksul täpsema info ja saan juba tagasi helistada. Aga ei, info selgitamine võttis aega seitse tundi. No ja kui tuli tagasihelistamise aeg, ei mäletanud ma enam ajakirjaniku nime ega ka seda, kas ta oma nime üldse ütles! Number oli muidugi suure kontori lauatelefoni number, st et esimesel helistamiskorral saadeti mind pikalt. No mulle tundus, et see ajakirjanik oli tutvustanud ennast Beni või Bobina. Teisel korral siis andsin info edasi, lubati Ben üles otsida. Lõpuks helistas David (mis osutus siis ajakirjaniku tegelikuks nimeks) tagasi ja ütles, et talle oli juba keegi helistanud, aga oli ka mulle tänulik.

Teine kala on see, et ma ei suuda spellimise järgi nimesid kirjutada – täiesti masendav! Ise spellida suudan, aga kirjutada selle järgi ei oska. Pidin saatma ankeedivormi ühele intervjuud soovivale ajakirjanikule NBC-st, helistasin talle kolm korda üle, et ta e-maili täpsustada, kohe piinlik.

Ei, ärge nüüd arvake – ma enamasti saan ikka hakkama, teate! Selle kinnituseks kirjeldas Paola (üks hämmastavalt kehva inglise keelt rääkiv ja palju katsuda armastav staffiliige) ühele uuele staffi-liikmele, et Elina tuli siia ja siis kahe päeva pärast teadis juba kõike, kuidas asjad käivad ja kust infot leida.

Jah, täna oli juba täitsa kabe. Isegi austraallased räägivad selgemini.

Madalseis ...

… vähemasti esimene madalseis on üle elatud. See oli sel õhtul, kui oli päris avatseremoonia (10.veebr siis). Kui enamik staffiliikmeid ja ka kaks vabatahtlikku tulid tseremoonialt tagasi oma hõbedaste kottidega ja pärast seda oli ju pressikonverents ja millegipärast sattusin ma üksi olema kontoris, st et ei saanud pressikonverentsile minna (ok, vaatasin küll telekast TOBO-ülekannet), aga ikkagi, olin õnnetu ja pahur. Väsimus, tülpimus, viha ja vastikustunne olid võimust võtnud kõige ja mitte millegi pärast: et peab olema kogu aeg olema valvel, et millestki ilma ei jääks ja et tegelikult ei olegi võimalik saavutada seda situatsiooni, et sa kõike tead ja kõike jagad; ja et kogu aeg jääd ilma sellest infost, mida räägitakse itaalia keeles, ise vaikselt lootes, et ehk see polegi väga oluline; ja et kogu aeg pead pingutama, et midagi austraallastest aru saada; ja et ise pead kogu aeg sõnu seadma, et mõistlikku muljet jätta; ja et tegelikult pole siin kedagi, kellega saaks rääkida kõigest, mida hing ihkaks. No ühesõnaga nõmekas.

Sellest situatsioonist aitas leevendada õnneks mitu asja:

- järgmisel päeval otsustasin aja praktiliselt maha võtta (ei rääkinud eriti kellegagi, istusin vaikselt paljundusmasina juures koopiaid tehes või siis jalutasin niisama või siis tegin üht-koma-teist pisijärelpäringut ainult meeldiva olekuga ajakirjanikele);

- ülejärgmisel päeval tuli Mary Villa, mulle tundus, et otsejoones minu juurde, ja kirjeldas, kuidas ta ei jaksa enam inglise keeles rääkida (ja see kuidagi mõjus väga tervendavalt);

- ühine lõuna Chiaraga (üks väga ilus ja tore naine staffist; üks väheseid pikki naisi viimasel ajal, kellega hästi läbi saan), kellele sain enda rasket hetke kirjeldada;

- mõnus sms-ivahetus Sugulase ja õeraasuga;

- kinoõhtu (film „the prime”, omamoodi meelelahutusfilm) õllega;

- ja loomulikult õhtune üllatuskõne Osalt koos kohustuslike küsimustega (et kas oskan ikka veel eesti keelt ja et kas kondoomid on juba ära kasutatud) – kohe lahe oli kuulda seda Kõpu sauna melu ja hääli, millest nii ammu oled lahus olnud! Ajee!

See viimane tegi veidi nukraks ja igatsevaks ka, aga ma ei saa seda endale veel lubada. Ei taha endale lubada (veel) mingit igatsust, vaid kavatsen võtta siinolemise ajast maksimumi, mis võimalik ega mõtle sellele, mis kõik võiks Eestimaal tore olla. See oli ka põhjus, OsA, miks ööpoole enam tagasi ei helistanud. Loodan, et saate must siinkohal õigesti aru.

Vabatahtlike hullused

Ma ei saa aru, mis vabatahtlikel nende märkidega on. Nimelt on siin igal endast lugupidaval organisatsioonil-esindusel märgid (pin’id), mida siis jagatakse ärilistel vm eesmärkidel (jaapanlastel väga selgelt ju ka nende kultuuri osa). Ja mõnel vabatahtlikul on täiesti maania neid koguda oma akreditatsioonikaardi paelale. Omavahel öeldes, näevad need vabatahtlikud välja umbes samasugused, nagu kunagi olid sõjaveteranid 9.mai paraadidel. No ok, sry karmi väljenduse pärast – lihtsalt seletage ära, miks neid niimoodi hullupööra kogutakse (mõned käivad ukse tagant ukse taha neid lunimas, mõni kontor on isegi pannud sildi välja, et „sry, we don’t have pins!”).

Minul on ju ka mõned märgid, aga igaühega neist on mingi lugu: kolm märki on antud vabatahtlike check-in’is iga natukese aja eest, mil vabatahtlikuna töötanud; Newsweek’i oma sain selle eest, et kenasti onule näitasin, kus on VOC kontor; jaapanlastelt sain märgi selle eest, et neile avamistseremoonia meediajuhendi viisin; ja eesti olümpiakomitee oma on ka, mille andis Pärnu Postimehe mees intervjuu eest.

Teine hullus, mis ka media relations’i vabatahtlikke veidi tabanud, on pildistamine koos sportlastega, peamiselt iluuisutajatega. Nt käis siin hiljaaegu Michelle Kwan (sry, Raiku, kui nime valesti kirjutan!;)), imearmas USA uisutaja, pressikonverentsi andmas. No aga ma ei kujuta ette, mis valu mul peaks peale tulema, et talle järele jookseksin ja paluks endast ja temast koos pilti teha. Ma rikun nagunii iga pildi ära, siis juba teha Kwan’ist üksinda; ja siis on juba mõttekam võtta pilte netist või kasvõi ilusast jaapani iluuisutamisalasest ajakirjast, mis meil on kontoris laua peal.

Avamistseremoonia peaproovist pärisavamiseni

Nüüd pole siis avamistseremooniast enam mingeid saladusi, võib vabalt tagantjärgi kiita ja kritiseerida ;)

Siin on inglise keeles nimetatud peaproovi „dress rehearsal’iks”. Väga asjakohane nimetus, sest kaks ja pool tundi kestvat vaatemängu ei ole muudmoodi mõistlik vaadata, kui vabatahtlike täisriietuses (st koos mütsi, soojade kinnaste, suusapükste ja soojade jalanõudega). Minul oli loomulikult Eesti sall ka kaelas, ikkagi riieteproov ;)

Alguses kohe hoiatati, et kohapeale, Olümpiastaadionile peab minema vähemalt kaks tundi enne kl 20-t (ametlikku algust), et vältida … no tegelikult vältimatut – pikki järjekordi. Meelituseks öeldi, et kella seitsmest algab pre-show.

Jõudsin järjekorda kl 18.27. Nagu piletil hoiatatud, ilma fotoaparaadi, mobiiltelefoni ega milletagi, mis võiks pilti salvestada (natuke silma- ja kuulmismälu võtsin ikkagi kaasa, ärge turvameestele öelge). No ütleme niimoodi viisakalt, et itaallastele meeldib isiklik lähenemine. Ma arvan, et absoluutselt igale inimesele enne turvaväravat öeldi nii turvameeste suu läbi kui valjuhääldi kaudu, et on vaja enda küljest ära võtta kõik metallesemed. Mitte et see oleks aidanud mõnda naist meelde tuletada oma juukselõkse või vööd! Kotid otsiti läbi käsitsi ja pigem uurivalt otsa vaadates, küsides, et ega ei ole kaasas keelatud asju.

Turvaväravatest pääsesin läbi kl 19.10. Siis pikem jalutuskäik piletikontrolli juurde, kust sai juhiseid, kuhupoole tuleb hoida, et ei peaks tervet tiiru peale tegema 35000-t pealtvaatajat mahutavale staadionile. Ja kuigi ma oskan enda arvates ka piletilt lugeda, kust väravast tuleb siseneda, tundusid itaallastest vabatahtlikud teadvat paremini ja suunasid mind huvitavate ringidega erinevate treppide kaudu minu sektori poole. Olin just jõudnud mõelda, et kehv koht mul vaatamiseks (liiga põrandal), kui jõudsin vabatahtlikuni, kes pidi mu tooli näitama. No aga enne tooli näitamist sain isegi aru, et minu piletil olev sektor, kus mul koht üheksandas reas, tegelikkuses ainult seitsme reaga lõppes. Selle peale võib itaallane öelda ainult ühte asja: „Allora”. Ei, see ei ole midagi roppu; seda lihtsalt öeldakse siin igal võimalikul juhul, kui midagi muud öelda ei ole.

Mind suunati erinevate treppide kaudu tagasi mõnevõrra kõrgemale ja tuletornile lähemale. Mis oli iseenesest hea. Seal sektoris oli üks tore vabatahtlik poiss, kes mulle vaba koha otsis, ja nii leidsingi end rohkete itaallaste seast, natuke kõrgema vaatega otse vahekäigu tagant, samas nähes ka näiteks seda, kuidas assistendid sportlaste marsi ajal delegatsioonide suuruse järgi maad mõõtsid ja nii-öelda sildikandjaid kinni hoidsid, et mõõta aega rongkäigu tegelikkuseks pikkuseks.

Siis sain alles aru, et see edasi-tagasi-tiirutamine oligi olnud itaallaste poolt pakutav pre-show, sest umbes 10 minutit pärast istumist algas teadaanne, et show algab 10-ne minuti pärast ja et palun vaadake, kus on teile kõige lähem avariiväljapääs. Vahepeal jõudsime veel mõned korrad laineid teha, mida ülemises sektoris olevad rohked kooliõpilased alustasid.

Ja ega ma rohkem ei oskagi siia midagi lisada avamistseremoonia kohta. Sai avatud. Sai plaksutatud. Öeldud oma sada korda „bello, bello, bello”.

Muide, võrreldes pärisetendusega, proovi ajal Ferrari-osa ei olnud. Pavarotti asemel mängiti osa Verdi ooperist. Ja seda ma ka polnud varem aru saanud, et publikut ärgitavad kaasa elama vabatahtlikud, kes seisavad kõikide sektorite ees ja näitavad liigutusi ette.

Avamispäeval oli meediakeskuses hullumaja! Oma kolmkümmend ajakirjanikku käis kordamööda küsimas, et kuidas saab infot avamistseremoonia kohta. Meie poolt siis selline vastus: kui olete minemas staadionile, saate meediajuhendi (media guide) staadionil; kui ei ole sinna minemas, jagame meie omalt poolt meediajuhendeid kl 18.30; kl 19.00 tuleb info lipukandjate ja täiendava taustainfoga; ning kl 20 ehk siis päris alguseks tuleb nimekiri (kusjuures mitte õiges ilmumisjärjekorras) tulesüütajatega ning Pavarotti tutvustusega.

Hostelis vabu kohti pole

Teatud mõttes on siin ka vastus ema kommentaarile iluuisutamise piletite kohta. St et kui telekas on näha, et on vabu kohti, siis need on kallimad kohad, mida näha on, hinnaga u 280 – 300 eurot. Ülemised ehk odavamad kohad on ikkagi täis.

Avamistseremoonia proovilt tagasi tulles leidsin end üksi toas elamas! Lahe! Hommikul panin väga valjusti arvutist ägedaid lugusid ja kohe mõnus oli päeva alustada.

Ülejärgmisel päeval leidsin hosteli välisukselt sildi, et hostel välja müüdud 9.veebruarist 26. veebruarini. Minu toas elab nüüd üks norskav Itaalia tüdruk, siis üks Jaapani naine ja veel kaks sakslast, kellega ma pole tegelikult midagi eriti rääkinud (ega nad ei pruugigi sakslased olla, võib-olla kannavad niisama saksa lippe kotis).

Jaapani naine on tore. Esiteks ta naerab mu naljade üle. Teiseks oli tal maailmalahe reaktsioon selle peale, kui ütlesin, et olen Eestist – „have never seen anyone from this country”. Ja kolmandaks on tema siiatuleku põhjus hämmastav. Loomulikult tuli ta olümpiamänge vaatama, aga noh – olge nüüd valmis – tal on piletid KÕIGILE iluuisutamise võistlustele. Sellest kuulnud, ma lihtsalt jõllitasin teda absoluutselt ebaviisakalt, aga ma ei suutnud kuidagi tervemalt reageerida ka sellele. Ta selgitas, et tahtis osta pileteid kõige lähemasse sektorisse, aga siis oleks vaid piletid läinud maksma üle 5000 dollari (u 60 000 jaaku siis), nii et pidi leppima veidi odavamate piletitega. Ta laenas suure summa oma tuttavatelt. Kusjuures ta ei ole mingi noor naine üldsegist. Püstihull, ma ütleks sellepeale.

Avatseremoonia

See on mõnevõrra jätkuks eelmisele lõigule.

Ma ei jõua siia praegu kirjutada täpsemalt, et mis ja kuidas korraldus oli ja kuidas kõik välja nägi, aga üldisi muljeid ehk …

Et ok, olen olnud Budapestis Euroopa meistrivõistluste lõputseremoonial, olen olnud 70 000-se pealtvaatajaga U2-e kontserdil, aga – nagu Rowland tabavalt ütles – pärast olümpiamänge pole enam miskit suur.

Sai rahvaga koos laineid teha ja itaalia keeles countdowni lugeda ja lippude marsi (tegelikus shows siis koos sportlastega ikka) ajal oli maailma ägedaim muusikavalik. Ma olen kindel, et nad laenasid playlisti EMSLi suvekoolist. Ja lõpuks, kui tuli itaalia lipp, siis ju kõik tõusid püsti ja huilgasid ja hõiskasid ning mina koos nendega, sest ma ütlen lihtsalt: respekt!

Sain alles eile aru, et olen senimaani mõelnud absoluutselt vales kategoorias. Ma olen mõelnud, et näed, mina olen konverentsi korraldanud, aga et uvitav, mis tunne oleks olümpiamänge korraldada. Aga eile jõudis mulle tõeliselt pärale, et ei ole ju ühte korraldajat! See on mitmete suuremate ja pisemate osade kokkumäng ja ei ole võimalik kõiki osi hallata, nii nagu mina seda nt konverentside puhul haldan ja tean.

Ja see on fantastiline. Sellises mastaabis korraldus nii oma väljanägemises, sisus, ideedes ja elluviimises – see kõik on suur ja hõlmamatu ja võimas, hoolimata pisivigadest. Lihtsalt müts maha iga riigi ees, mis kunagi on olümpiamänge korraldanud. Ja mis teeb ka natuke haiget, et eestlased võivad ju pakkuda pressiruumis wifit või olla mõnes kohas vabatahtlik või isegi tööl, aga mitte kunagi – ja täitsa kindlalt – mitte kunagi olla olümpiamängudel mingi korraldajamaa.

Aga jälgige telekat, avatseremoonia juba 10. veebruaril.

Eesti on väike, kui mitte väiklane

Lugesin Õhtulehe mingeid kommentaare Torino kohta ja olin pehmelt öeldes solvunud. Ma loomulikult võtan juba Torino-elu ju väga isiklikult ja emotsionaalselt, saan sellest isegi aru. Aga see oli ikka liiga ülbelt kirjutatud, kuidas ikkagi kõik on pooleli ja mõttetu. Ma isegi olen ju veidi hämmingus, et miks nad juba esmapilgul valmis platsile uuesti ehitustara on ümber tõmmanud ja millegi tarvis sinna auku puurivad, aga see on kultuuriline eripära, mitte nõmedus, onju.

Täna nägin neid õhtulehe mehi ka meediakeskuses. Ainukesed haisvad mehed peale venelaste, ausalt; ja ma räägin siin päevas kümnete inimestega.

Ühesõnaga, vihkan virisevaid mehi.

Keeleoskus aina paraneb …

… täna eriti vene keele osas, korra rääkisin rootsi keelt ka, õigemini lugesin rootsi keeles telefoninumbrit ette. Aga rootsi ajakirjanik oli meelitatud vähemasti. Itaalia keelega on lood ikka veel kehvasti, vähemasti tööalaselt.

Aga vene keele oskus on peaaegu ebameeldiv, kui nii võib öelda. Eile käisid ühed ukraina ajakirjanikud, no nad ei jaga maad ega matsu! Ja no hakkas hale ja käisin nendega tunnike mööda meediakeskust ringi ja olin tõlgiks. Sain ise ka muidugi palju targemaks, aga ikkagi – see ei ole minu töö ja täna pidin juba karmimat nägu tegema, et keeleabi on ikkagi saadaval, aga teisest kohast, meediakeskuse peainfoletist, mitte minu käest. Kuigi on naljakas, kui nad sind leenutškaks kutsuvad ja et nad üliväga õnnelikud on, kui midagi aru saavad sinu tõttu.

Tööpäev näiteks päev enne olümpiamängude algust – 9. veebruar

Kui varem rääkisime tiimis vahepeal muud juttu ka, et kuidas enne om-i kogemused on olnud või nt kommenteerinud mõnda helistajat (nt et ta oli koreast, aga väga hea inglise keelega), siis praegu pole aega ühekski naljaks ega hingetõmbeks, juhul, kui sa ikkagi t a h a d tööd teha. Me lihtsalt tulistame infot, nii nagu jaksame. Meil ei ole küll järjekordi ning ajakirjanikud on üldjuhul õnnelikud ja rahulikud, siis töötempo on hullumeelne. Sul ei ole võimalik ära tulla muidu, kui lihtsalt sundida end püsti tõusma ja jopet selga panema – vastasel juhul võiksid sinna tööd tegema jäädagi. Misiganes tööd: kas helistama avamistseremoonia pressiinimesele ja küsima nimekirja lipukandjate kohta, vahendama intervjuusoovi, paljundama mingeid materjale (mis tegelikult peaks jõudma kohe-kohe trükistena meieni, aga siin jäävad kõik trükised hiljaks) või lihtsalt juhatama, kus on press kit distribution või Itaalia Olümpiakomitee. See viimane – juhatamine – ei ole meie ülesanne, muide. Aga lihtsam on ikkagi „koht kätte näidata”, kui juhatada ta tagasi infoleti juurde. Pealegi meie üldisem eesmärk on meediat toetada ja see on ju ka toetus, kui ikkagi aitad õige kontori enne olümpiamänge üles leida.

Ja ometi on see kõik väga äge. Ma tunnen ennast jummala kasulikuna, et ma tõesti suudangi vastata küsimustele, või vähemasti tean, keda tiimist piinata selles küsimuses, et õiget vastust kätte saada.

Ja uute vabatahtlike sisseelatamine on ka minu ülesandeks kujunenud – näidata meediakeskust ja seletada erinevate institutsioonide ülesandeid. Kuigi viimasel ajal võtavad need tuurid palju enam aega, sest mul tekkinud juba rohkelt tuttavaid, kellega vaja paar sõna vahetada, selgitada üht-koma-teist või niisama lehvitada.

Tänaseks on siis saabunud kõik vabatahtlikud, lisandunud üks poiss Austraaliast (kelle keel samuti arusaamatu, aga hoopis teistmoodi) hoopis teistmoodi motivatsiooniga (kui mitte öelda, et üldse ilma motivatsioonita), siis kaks tüdrukut Poolast ja üks … eee … mees Saksamaalt (Uwe on nimi muideks!!!).

Eriline meetilk oli täna kohtumine Eesti ajakirjanikega. Ei midagi supererilist, aga ETV-mehed on sümpaatsed.

Homme algab tööpäev õhtul kl 17 ja kestab kl 2ni öösel. Sest on ju om-ide avamine ja meil pressikonverents kl 23.45.

Piletid võistlustele

Kõik vabatahtlikud pidid minema järgi enda piletitele avatseremoonia peaproovile piletikeskusesse. Esimesed kaks piletiluuki (piletikeskus asub muide värskes õhus!) olid mõeldud vabatahtlikele, kus olid korralikud järjekorrad. Järgmised viis-kuus luuki olid mõeldud siis kõikidele võistluste piletitele – väga hõredalt rahvastatud.

Praeguseks on müüdud üle 700 tuhande pileti, mis moodustab umbes 84% sellest piletitulust eelarves, mida oodati. Minu pettumuseks ei ole ju ühtegi piletit enam alles ühelegi iluuisutamise medalivõistlusele, gaalast rääkimata. Ma ju siiberdasin ammu nende piletite ümber internetis, aga ei olnud siis veel saanud kätte enda töögraafikut ja arvasin, et sellega ollakse range (tegelikult lubati päevi ümber vahetada, kui võistlustele tahetakse minna). No igatahes, no tickets. Tundsin sedasama kibedat tunnet, mida tookord Kataloonias rallit vaatamas käies, kui katsetele ei jõudnud (jõudsin õigesse teeotsa hääletama siis, kui katse oli poole tunni pärast algamas). Minu esimene prioriteet on kindlasti iluuisutamise medalivõistlused – olen alati tahtnud vaadata, kuidas need võistlused käivad, ilma et telekaamera mu tähelepanu peaks suunama. Ja loomulikult on see lihtsalt ilus ju ka. Ja seda kõlbab üksi minna vaatama, ma arvan.

Kui ma leiaksin kabeda seltskonna, kellega minna mägedesse suusatamist vaatama, muretseksin sinnagi piletid (17. veebruari võistluseks täitsa oli, 50 EURi tk). Või ka jäähokit võiks kambaga vaadata. Aga ühesõnaga praegu ei ole veel mingit plaani kuhugi minna.

Pakutakse ka odavaid pileteid iluuisutamise treeningutele, aga ma arvan, et see ei ole seda väärt. Esiteks, pole sportlastel kohustust treeningule ilmuda. Teiseks, see pole võistlus. Oleks ma ilge Plushenko fänn, siis ma muidugi läheks sinna, et pärast seda jääd suudelda, kus ta kapanud. Aga ma tahan võistlust vaadata …

Ja et veelgi kinnitada viinamarjade hapusust: ma arvan, et töötan selles mõttes väga põnevas kohas, et meediakeskuses on kindlasti tunda, kuidas erinevatele spordialadele kaasa elatakse. Nii et ka minu tööpäevad ei saa ka mitte igavad olema.

Minu jaoks on hinnaskaalal 120 EUR-i pileti eest lagi, rohkemat ma välja ei käia ei taha (kuigi iluuisutamise võistlustele on järgmine hinnatase 190 EUR). Aga me ei räägi Austraalia tüdrukust (temaga käisime koos pileteid välja võtmas, mis võib tähendada, et istume avatseremoonia peaproovil kõrvuti :S) – tema ostis pileti lõputseremooniale hinnaga 200 eurot ja ta rääkis sellest, nagu oleks see suurim õnn (ma ise küll arvan, et see tuleb üks kurb üritus). Lisaks veel hulgaliselt pileteid hokimatšidele ja iluuisutamise treeningutele. Miks ajalehtedes temast ei kirjutata, et tema rikas on?

Muide, avatseremoonia peaproov on kohe ukse ees, äge. Sinna ei ole lubatud kaasa võtta ei fotokaid, videokaameraid ega mobiile. Ma tahan näha, mida nende mobiilidega tehakse, mis lihtsalt hajameelsusest ja harjumusest kaasa on võetud.

Muutused Medals Plazal

Siin olen varem vist kirjutanud, et Medals Plazal jäävad metallaiad ümber. No muidugi jäävad aiad ümber, aga täna olid need asendatud kenade seintega, mis kaunistatud olümpiamängude kaare ja eri spordialade figuuridega (nö osa „look of the games’ist”). Seintest edasi asuvad check-in-väravad – loomulikult otsitakse igaüks põhjalikult läbi, kes Medals Plazale autasustamisele või kontserdile läheb.

Muide, itaallased on väga uhked selle üle, et igal pool on ühtne olümpiamängude disain – look of the games: ilusad erksad punased-roosad-kollased värvid ja kena kaar. See on esmakordselt olümpiamängude ajaloos kaunistamas ka pressi tööruumi meediakeskuses.

Aga ilmselt ei ole nad arvestanud, et see kaunistamine võtab ka kauem aega. Ok, vahepeal olid ka keerulised lumeolud (nüüdseks tänavad enamjaolt kuivad ja puhtad juba). Aga ilmselt on Andrea Bocelli valik esimeseks kontserdiks Medals Plazal vägagi mõistlik. Et kui juhtub, et keset platsi ikkagi üks traktor jääb, sest asju valmis ei jõuta, siis tema kui pime muusik ehk nii väga ei pahanda, sest ei näe ju, KUI pooleli asjad on (loodan, et nüüd teda segamini aja kellegagi – oli ju tema pime?).

Vaba päev – day off – 07. veebruar

Need vabad päevad on imelikud, ma ütleks. Tegelt pole midagi teha ju.

Täna läksin taas kord kinomuuseumi ukse taha, et teada saada: ekspositsioon on ikka veel „under construction”, scusi! Ütlesid, et see avatakse 8. veebruaril. Ma võin oma akrediteeringu peale kihla vedada, et nad pole aru saanud, et 8. veebruar on homme juba.

Niisiis avastasin, et ei viitsi midagi muud eriti teha, kui linna peal ringi lonkida (ongi siuke sõna eesti keeles? Vähemalt speller tunneb ära). Käisin Medals Plazal, äsjaavatud H&M-i poes, selles suures kaupluses, kus on tasuta WC. Juhtusin seal muusika- ja filmipoes nägema filmi „Shall we Dance?” ja jäin seda korraks vaatama. Nii umbes pooleteiseks tunniks. Filmil olid itaaliakeelsed subtiitrid vaegkuuljatele, nii et poes muidu taustaks mängiv Beyonce’i plaat ei seganud filmist arusaamist, pealegi olen seda ju varem näinud. Ega ma kedagi ei seganud ka ja turvakaamera oli otse minu kohal, nii et ma ilmselt erilist kahtlust ei äratanud. Porta Nuovas käisin, Piazza Solferinol, mõned üksikud lahedad avastused selle jalutuskäigu ajal. Kõige erksam elamus oli ehk (Ave, ära loe!) kolm-neli rasvast rotti, kes toimetasid Po jõe ääres ja tassisid söödavat prahti siia-sinna. Õnneks ma olin sillal mõne meetri kõrgusel rottide kohal, neid tänava peal kohata poleks küll lusti olnud.

Aga kokkuvõttes ma ei ütleks, et see ringikappamine on mingi lõõgastav tegevus. Kuivõrd hostel on kella kümnest poole neljani kinni, rändasin paigast paika umbes 6 tundi. Kui oleksin Eestis, teaksin täpselt, mida vaba päevaga peale hakata – maale muidugi, kohe! Seal oleks mustmiljon tegevust, mis lõõgastab nii umbes kahe tunniga: võib heas seltskonnas täringut mängida või kalale minna või matkale või ratastega Aasa-ringile või Nurmele või kasvõi koristada või lihtsalt istuda Tilika köögilaua ümber, juua õlut ja rääkida juttu eesti keeles.

Siin aga pole veel leidnud sedasorti tegevust, mida tehes tunned, et vau! puhkan. Igal pool on pidevalt stretching-tsooni, kas keele, naljade, paiga või ründavalt naeratavate itaalia meeste mõttes. Eelmisel nädalal käisin kinos korra (see oleks tegevus, mis Tallinnas aitaks lõõgastada). Mul on üks film veel vaatamata, mis on originaalkeeles. Aga kino, kus om-ide puhul need ingliskeelsed filmid on ja odavamad piletid (kuigi kõik itaalia kinopiletid on odavamad kui Eestis!), asub Lingottos, mis on minu töökohale liiga lähedal ja siis võib vabalt juhtuda, et leian end lõpuks töölt hoopiski – kardan, et Rowland ei elaks seda üle. Ta ikka peaaegu ähvardas mind, et ma tööle ei ilmuks.

Poes filmi vaadates tajusin veel üht asjaolu: tunnen puudust tantsimisest, füüsilisest liikumisest! No muidugi olen teinud mõningaid barokktantsu liigutusi meediakeskuse avarates koridorides, aga ei taha eriti liigselt tähelepanu ja see pole ikka see. Ja ei ole lähitulevikus näha, et situatsioon paraneks.

Hostelisse jõudes tegin esimest korda pakisuppi, mida olen Eestist kümnekaupa kaasa võtnud. Meil tegelikult ei lubata tubades süüa teha. aga arvan, et see ei kehti nende inimeste kohta, kes kaks nädalat siin elanud on ;)

Vahelduseks …

... ostsin uued püksid. Avastasin, et olen praktiliselt kaks nädalat järjest käinud samade pükstega (äraminekul osutus kott liiga pisikeseks ja pidin ühe paari pükse koju jätma). See on nüüd traditsiooniks saamas, et igas välislinnas, kus pikemalt viibin, ostan paari punaseid pükse. Need on absoluutselt pikad, aga 10 euro eest on pükse küllalt, või – öeldes sõna-sõnalt – pikalt.

Tänane tööpäev – esmaspäev, 6. veebruar 2006. a.

(Palju õnne, Piret!)

Senimaani on tõesti olnud rahulik. Kuigi on öeldud, et viimastel päevadel on end registreerinud iga päev sadu ajakirjanikke, on tööruum olnud ikkagi pigem tühi ja rahvast vähevõitu.

Aga täna algas meediakeskuses absoluutselt teine elu! Aga väga lahe elu! Väga kiire, natuke närviline, samas ka mõnusalt väljakutseid pakkuv. Keerulised küsimused siin ajakirjanikel …

Ja täna oli pressikonverents, mis kajastas korralduskomitee ja rahvusvahelise olümpiakomitee viimase koosoleku tulemusi enne mängude algust. Väga tagasihoidlik pressikonverents. Kõigest kaheksa telekaamerat saalis. Rahvast oli saalis ikka veel vähevõitu, kuigi oluliselt enam võrreldes möödunud nädalatega, no umbes viiskümmend.

Ei ühtegi eestlast pole veel kohanud … küll aga mõnda inimest, kes on Eestit külastanud, seegi asi. Ja täna nägin Lingotto ostukeskuses Eesti lippu üleval, lahe!

Huumoriga ikka veel nigelasti

Absoluutselt õige väljend on „mida valgem lumi, seda mustem huumor” (Haljala)! Siin pole veel ühtki ülikabedat nalja tehtud, no ausalt. Ja ma olen siin vastu pidanud kaks nädalat, endalegi uskumatu.

Austraalia neiul on täiesti uskumatu aktsent, ma ei saa aru, kuidas ta ise aru ei saa, et ta peab veidi hääldama sõnu, et teised nendest aru saaksid. Ta eriti ei meeldi mulle, aga ilmselt on see hoopis seepärast, et tema aktsent on nii üks-üheselt seebika „Kodus ja võõrsil” oma ja kes see seebikat ikka on tõsiselt võtnud.

Meediastaar!

Kui vabatahtliketeemaline pressikonverents läbi sai, siis saabusid meie kontorisse kaks itaalia ajakirjanikku, kes tahtsid teha lugu välisvabatahtlikest.

Minu meelest oli Giorgio, üks meie staffi liige, kõige enam äksi täis selle loo pärast – „Elina, come here! (ajakirjanike poole pöördudes) She’s our best volunteer. (ja siis minu poole) Do you want to give an interview?” no ma siis kommenteerisin, et miks ma tulin, kuidas tulin ja mis mulle meeldib ja et kui ilus ikka Torino on (üks ajakirjanik oli kohaliku algupäraga üleriigilisest ajalehest „La Stampa”, teine uudisteagentuurist ANSA) ja kuidas kõik on tore.

Absoluutselt kontrollimatuks muutusid asjad siis, kui saabus kohale fotograaf. No jummal, kui õhinasse saab minna mingi pildistamise pärast! Sven Tuppits võib ka hoos olla, aga võrreldes tollega on ta ainult õhuke vari! Isegi Alq purjus peaga teeb vähem pilte! Käskis seista om-i postrite kõrval, siis lugeda mingeid pabereid, siis istuda arvuti taga ja võtta telefonitoru (see viimane pilt tuli kindlasti selline, mille allkirjaks sobiks „helista mulle, mõtlen vaid sulle”). Siis pidime vahtima oma jäätiseputka akendest välja jne jne. teised olid kergelt hämmingus, hiljem aitas Rowland nt lauda eest ära tõsta, ise muiates: „We are helping media to make an article you know”.

Lõpuks kujunes ajalehes avaldatud pilt siiski normaalseks: istume neljakesi laua taga ja naerame mingi dokumendi taga (pressiülevaade vist; me välismaalased ei saa ju midagi sellest itaaliakeelsest jamast aru). No aga lugu ise tuli küll ägeda sõnumiga – Elina Kivinukk, 28-aastane eestlane, on ise maksnud oma reisi ja majutuse eest, et tulla om-idele vabatahtlikuks. See käis järgmisel päeval mitmest lehest läbi. Ja mitmed inimesed käisid meediakeskuses meid kommenteerimas, et nüüd oleme kuulsad. Esmaspäeva hommikul käis üks onu autogrammi küsimas.

Vabatahtlikud

Nagu korra mainisin, toimus üks pressikonverents vabatahtlike teemal. Vabatahtlike teema on kuum alates Sydney om-idest (seal oli haaratud oma 50 000 vabatahtlikku).

Mõned numbrid: Torino olümpiamängudele on kaasatud 25 000 vabatahtlikku, see number hõlmab nii olümpia- kui paraolümpiamänge, samuti nii avamis- kui lõputseremoonial massistseenides osalevaid vabatahtlikke. 96% vabatahtlikest on Itaaliast (neist 74% nö olümpiapiirkonnast (mägedest või siis Torinost-Milanost), 26% mujalt Itaaliast). Eestist on kokku 6 vabatahtlikku, Norrast samuti 6, aga nt Egiptusest 1 (ja olen temaga kohtunud, ööbis noortehostelis ja otsis oma töökohta; ilus poiss oli). Kokku vabatahtlikke 62-st erinevast riigist. Taliolümpiamängude vabatahtlike panust tuleb mõnevõrra enam hinnata seetõttu, et talvel peavad inimesed tegema enda töösse pausi, kui nt suvel saab seda ühendada puhkuse või koolivaheajaga.

Pressikonverentsi korraldus

Möödunud kuue päeva jooksul on meil olnud kolm pressikonverentsi. Ajakirjanikke on osalenud väga vähe, sest eriti pole rahvast kohal ja hetkel pole veel teemad ka üliseksikad. Kaetakse erinevaid korralduslikke aspekte, nagu keskkond ja haridusprogramm, vabatahtlikud ja sponsorid. Samas on need olnud head peaproovid mängude ajaks. Mängude ajal hakkavad olema igal hommikul kl 10.30 TOROCi pressikonverentsid, et kommenteerida korralduslikku poolt.

Pressikonverentsi ruumi käisime vaatamas päev enne esimest konverentsi. Selle kõige keerukam osa oli see, et pidime minema meediakeskusest välja, sest pressikonverentsi ruumi ei olnud turvateenistus jõudnud üle kontrollida-kinnitada, nii et seda olümpiamängude piirkonnaks arvataks (nt meediakeskuses võib leida nii mõnegi klaasukse pealt sildi, et seda on turvateenistus kinnitanud 22.01.06).

Kõik muu oli lihtne. Selleks, et rääkida tehnilistest üksikasjadest, tuleb rääkida Bertaga (kes omakorda nt saali tulede põlemapanemiseks pidi kutsuma uue mehe); et rääkida pressikonverentside graafikust, tuleb rääkida ühe inglise keelt kõneleva ilusa neiuga, kes ka Ateenas pressikonverentse korraldas; selleks, et tõlkeaparaate saada, on kolmas naine; mikrofonide ulatamiseks on oma vabatahtlikud. Meie kui media relations’ vabatahtlike ülesandeks on tuua kohapeale materjalid antud teema kohta, uksel naeratada ja vajadusel tutvustada järgmist pressikonverentsi. Ei olegi veel aru saanud, kas mind ajab pigem muigama või kurvastama, et Eestis tuleb sul kõik rollid ihuüksi või väga vähese hulga inimestega hakkama saada.

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et pressikonverentsi kõige suuremasse saali mahub 500 inimest? Siin senimaani on olnud umbes kaheksa ajakirjanikku, aga kui Norra neiuga avaldasime kahtlust, kas saal ikka mängude ajal täis tuleb, oli Francesca täiesti veendunud: kõik need 500 kohta saavad olema täis. Tõlge toimub viies tõlkekabiinis (kasutatavad keeled on siis inglise, itaalia, hispaania (võin selles osas eksida), saksa ja vene).

Absoluutne kaos oli enne teist pressikonverentsi. Oli esimene päev, kus check-in’is olid järjekorrad, mis isegi uute väravate avamisel ei vähenenud. Kui olime just paigale seadnud sildid ajakirjanikele pressikonverentsi saali minemiseks (st, et tuli meediakeskusest välja minna ja pärast check-in’i läbida, et meediakeskusesse tagasi tulla), selgus pressikonverentsi saali ukse taga, et politsei on värava sulgenud ja tund aega enne ürituse algust toimub nö lock-down (turvateenistuse ringkäik vahetult enne selle olümpiamängude piirkonnaks kinnitamist). See küll tähendas, et peale seda protseduuri hakkas pressikonverentsi saali pääsema otse meediakeskusest. Aga mis te arvate, kas need, kes nende saalide juures töötasid, teadsid midagi sellest? Muidugi mitte! Siis hakkas meeletu helistamine, et asjaolusid selgitada ja et me oma tiimiga väljaspool järjekordi meediakeskusesse tagasi saaks. Meie jaoks tähendas see ka lisaväljakutset: peame igal võimalusel takistama ajakirjanikke meediakeskusest välja minemast, et nad ei peaks väljas avastama, et pressikonverentsi saali ei pääse ning nad peavad oma pooletunnises järjekorras seisma. Aga kuidas teha vahet sellel ajakirjanikul, kes läheb pressikonverentsile, ja sellel, kes läheb näiteks kohvi ostma? Samas ei taha igaühele ka muudatustest teada anda, sest ei taha suures ringis ju välja näidata, et korraldus siuke koordineerimata on.

Aga no kuidagi saime ehk hakkama. Kolmele jaapanlasele (muide, kas ma olen öelnud, milline jaapanlaste sissetung siin on? – me oleme silte hakanud madalamale panema, sest muidu äkki rohked jaapanlased ei ulata lugema) lähenesin seejärel, kui nägin, et nad teevad kätega kaares liigutusi välisukse suunas. Siis küsisin, et kas nad plaanivad minna pressikonverentsile. Nemad vastu, et jah, nad just kurdavad, kui ebamugav see meediakeskusest väljaminemine on. Mina omakorda, et nad ei pea enam meediakeskusest välja minema. Nad küll korra vaidlesid vastu, aga siis ikka jäid uskuma ja suundusid õiges suunas, ise veel naljatades, et kuidas ma jaapani keelest aru saan. Tõesti, minu jaapani keel muutub siin iga päevaga üha paremaks.

Linna üldpilt

Kui kaks nädalat tagasi siia jõudes tundus, et kõik ehitused on veel pooleli ja vahel tekkis tahtmine endalgi kellu kätte võtta ja mõnes kohas kivi paika sättida, siis nüüdseks on linna üldmulje oluliselt muutunud.

Kopp ja kraana on pigem haruldased nähtused. Kõik olulisemad tänavad Torino kesklinnas ja olümpiamängude toimumiskohtade kandis on imeilusalt ja temaatiliselt valgustatud. Nii on näiteks Via Roma kohal ridamisi erinevaid taevatähtkujusid, Via Po kohal ripuvad erinevad planeedid, Via Nizza (tee, mis viib meediakeskusesse ehk ka minu tööpaika) kohal ilusad plinkivad ornamendid. Lihtsalt imeilus!

Piazza Castellol – mäletate, see plats, kus hakkavad toimuma medalitseremooniad ja kus mingil ajahetkel nägin ehitusmehi jooksmas – on lava valmis saanud ja eile õhtul oli seal vapustav tuledemäng, mida mitukümmend inimest lihtsalt aiavõrede vahelt pildistamas käisid. Aiavõred ilmselt jäävadki, sest kuidagi peab ju piirama platsile mahtuvate inimeste arvu.

Minu hosteli lähedal asuv kirik on kenasti kumavate siniste lambikestega kaunistatud, mis paistab poolde linna.

Kultuuriline aps

Itaalias ei tohi panna vihmavarju kuivama nii, et selle toas lahti teed – pidavat halba õnne tooma. Peab riputama nagisse näiteks (akrediteerimispunktis just imestasin, et miks neil kõik vihmavarjud nagis ripuvad!). Ma jäin ühe korra vahele – aga pagan neil siis sajab nii palju, et isegi mina pean vihmavarju kasutama.

Tööst ja tööst

Olen saanud ilmselt tööhullu tiitli juba mitme media relations tiimis töötava inimese peas, aga ei saa veel aru, kas see on ikkagi veel pigem positiivses kui negatiivses tähenduses.

Näiteks teisipäev oli mul vaba päev. Plaanisin kindlasti külastada absoluutselt kuulsat kinomuuseumit (Mole Antoinelle), aga seal oli 70% ekspositsioonist suletud, nii et võtsin pakutavast ainult sõidu liftiga ma-ei-tea-mitme-meetri kõrgusele, et nautida Torino vaadet koos imeilusate Alpidega. Absoluutselt fantastiline. Kõrgusekartjatele aga ei soovita. Näitusel jäi käimata. Kuna siis jäi aega üle, enne kui hostel lahti tehti, suundusin harjumuspäraselt meediakeskusesse, kus umbes kl 15-e paiku toimub tavaliselt „staff meeting”. Isabella ja Carlotta, teised vabatahtlikud siis, olid püstihämmingus.

Kas kolmapäeval või neljapäeval lisandus tiimi kolm vabatahtlikku: üks Milanost (Veronica), üks Austraaliast (Irene) ja üks Prantsusmaalt (Daniel, vanem mees, väheilus). Ja kuidagi naljakal moel ei olnud Roberta, kes senimaani vabatahtlike eest hoolitsenud, mõelnud selle peale, kuidas uusi vabatahtlikke töösse sisse sulandada! Lihtsalt üks hommik algaski nii peale, et tööl oli üks staffi-liige (Giorgio, kellel ilgelt kiire), siis mina ja kolm uut vabatahtlikku. Täiesti tobe situatsioon. Niisiis võtsin rolli üle ja näitasin neile peamisi pidepunkte ja selgitasin, kuidas kontoris tööd tehakse ja mis infot kuskil leidub. Peatselt saabusid teised vabatahtlikud, kes jagasid oma rahulolematust – ja täiesti õigustatult – et, c’mon, me ei pea seda sissejuhatustööd siin tegema, pole meie ülesanne. No aga kamba peale saime ikkagi ülimalt hästi hakkama.

Aga kuidagi on see minu usinus tinginud struktuurilisi muutusi. Ma tajun end palju selgemini hoopis staffi liikmena kui vabatahtlikuna, kuigi minu vastutus ei ole nii suur ja ma ei ole paljudest küsimustest teadlik (nt finants või staffi tööjaotus), siis minu roll tiimis on kujunenud ilmselgelt suuremaks kui kellelgi teisel vabatahtlikul. Isegi hoolimata sellest, et ma itaalia keelt ei oska.

Eile oli nt selline naljakas situatsioon, kus palusin ühel tiimi liikmel tuua endale veini iganädalaselt aperitivolt, samal ajal kui mina tiimi päevast tegevusraportit koostasin. Täielik rollivahetus, ma ütleks. Ja Mary Villa, meie tiimi juht, võtab jummala palju aega selleks, et mulle selgitada, küsida, uurida, arvamust jagada ja ka kiita vahel.

Ma arvan, et siinkohal peab kindlasti otsima põhjusi äraõpitud postulaadist „Riisuja otsib heina, nõudepesija otsib nõusid” – nimelt olen üsna palju ülesandeid, mis on tiimikoosolekul üles kerkinud, palumata enda peale võtnud; juba ammu ei osale ma pressiülevaate lugemisel, sest ma olen leidnud ise endale rakendust erinevates ülesannetes, mis tiimi tööd hõlbustavad. Kuigi ma ei ole kindel, kas see mulle kasuks tuleb.

Ja kuidagi inimesed usaldavad. Nt täna, soovides arutada, et mis alustel peaks jaotama materjale ajakirjanikele, sain hoopiski mitmelt poolt vastuseks: do what you want, you know it very well.

Kuivõrd meie tiimi töö põhisisuks on pakkuda ajakirjanikele võimalikult head informatsiooni, mille põhjal Olümpiamängude korraldamist kajastada, siis jagame infot väga erinevatel viisidel:

1) kasutame andmebaasi Info_2006 – sellest vist ka varem juttu siin olnud, mis sisaldab väga laialdast infot kõikide spordialade, kohtade, tausta, ilma jm kohta. Samuti on seal ka nö teadetetahvel, kus avaldatakse infot pressikonverentside jm aktuaalse kohta. Kogu selle andmebaasi puhul on aga mõttetu see, et andmebaas on saadaval vaid spetsiaalsete arvutite kaudu, mis on küll erinevates nurkades hulgaliselt saadaval, sh ka suuremates kontorites. Ometi saad infot ainult välja printida ja info edasiandmise mõttes on eriti tobe see, et kõik kuulutused tuleb käsitsi ümber trükkida (ei ole võimalik ei kopeerida, ei salvestada). Nt üks päev just alles kirjutasin pressiteatesse, et kohal on Manuel di Centa (õige siis Manuela). Samas on turvakaalutlustel internetipõhine andmebaas veel unistuseks jäänud. (Eestlased, haarake nüüd võimalusest kinni ;))

2) Kontori ees on erinevad dokumendihoidjad, kus on nii üldist taustainfot kui nt pressiteateid ja kutseid erinevatele meediaüritustele. Nende haldamine on paljus olnud minu peal.

3) Kui tundub, et ajakirjanikeni pole uudis jõudnud, siis oleme käinud erinevates kontorites materjale jagamas. Siin on tulnud kasuks minu senimaani üsna mõttetuna näivad ringkäigud paviljonides. St et peaaegu iga päev, kuigi ajakirjanikke pole veel kohalgi, olen umbes kaks korda päevas käinud meediakeskuses jalutamas. Selle tulemusena on mul enam-vähem selgeks saanud, kus mingi kontor asub. Arvestades, et kogu meediakeskuses on kokku mitukümmend kontorit, ei ole see mitte väike asi.

Kuigi me ei peaks ajakirjanikele sellist logistilist infot andma. Meie töö on pigem sisuline (vastata küsimustele, nt et millal avatakse jalakäijate sild Torino olümpiakülla või et milline on avamistseremoonial sportlaste marsijärjekord). Ometi asub meie kontor sellise koha peal, et inimesed kohe satuvad küsima igasugu äraeksija küsimusi. Siis tuleb ikkagi pigem kasuks neile kenasti ja kiiresti vastata, mitte saata neid kõrvalhoonesse peamise vastuvõtulaua juurde.

Nii näiteks sattusin juhatama ajakirja Newsweek esindajat kontorisse, kus asub VOC (Venue Operations Centre – tiim, kes vastutab meediakeskuse eduka toimimise eest). Tee peal näitasin talle erinevaid ruume, samas nägin ka tema reaktsiooni, et talle väga meediakeskuse ruumid meeldivad (nii mitmelegi saabunud ajakirjanikule on muljet avaldanud nt võimalus shiatsu-massaažiks). Kui olin teda sihtpunkti juhatanud, andis ta mulle märgi „Newsweek – Torino 2006” sõnadega „I’m sure you’ll get more of these during the games”.

Aga see kõik ei ole läinud nii libedalt. Ma arvan, et kolmapäev oli selline päev, kus mitmed ajakirjanikud esitasid küsimusi (nii telefonitsi kui kohale tulles) ja sa oma sisimas tead, et oskad sellele vastata, aga tegelikkuses on ebakindlus siiski suur ja pigem kutsud kellegi staffi vastama. Aga mõne aja pärast hakkas mul piinlik. Ja veel mõne aja pärast olid saabunud uued vabatahtlikud ja nendega võrreldes tundusin ma juba ikkagi tegija. St ma oskasingi vastata nendele küsimustele, mida „uued” ei osanud. Ja see andis oluliselt enesekindlust juurde.

Siis oli tegu paaril korral varem putka juures käinud ajakirjanikele tõestada, et tegelikult ma ikkagi ka midagi tean, lihtsalt möödunud korral saabusid nad valel ajal.

Kummaline juhtum toimus jaapanlastega. Nimelt helistas üks naisterahvas ja ütles, et tahab tulla filmima meediakeskust. Tal oli IBC (International Broadcasting Centre) luba olemas, nüüd oli vaja kooskõlastada meie tiimiga. See oli see päev, kus tuli rohkelt uusi vabatahtlikke ja Giorgio oli tiimist üksinda. Siis ta ütleski, et davai, vii neid ise erinevatesse ruumidesse ja näita – noh, sa tead küll. Lõpuks jaapanlased ei tulnudki. Ja olen täitsa kindel, et see peamine põhjus oli minu ebakindlus telefonitsi rääkimisel. Ma muidugi võin olla liiga enesekeskne siin. Giorgio kommentaar oli väga mõnus sellepeale: „Sa ei pea neid ootama igaviku – kui nad on lubanud, et tulevad poole tunni jooksul, aga pole tulnud, võid vabalt ära minna. Me peame õpetama ajakirjanikele, et me ei ole nende jaoks 24 tundi olemas, nagu nemad võivad arvata.”

Noortehosteli võlud ja vaevad

Olen oma viis päeva jätnud kirjutamata. Seetõttu otsustasin nüüd laupäeva õhtul (4.veebr – Adramees, palju õnne!) end kokku võtta, arvuti välja otsida ja kirja panna, mis vahepeal juhtunud nii organisatsioonilises, muus tööalases kui kultuurilises plaanis. Isiklikus elus suhteliselt muutusteta.

Olen hakanud statistikat tegema, kes minu hostelis elamise ajal toast läbi käivad. Senimaani mahuvad loetellu: (1) kaks Kreeka neiut, kes Erasmuse kaudu Torinos õpivad, valdasid itaalia keelt kenasti ja vahendasid hostelis elavate Napoli noormeeste komplimente; (2) üks austraalia tüdruk viibis siin ühe öö, kes on olümpiakülas vabatahtlikuks; (3) siis saabusid kaks ülitoredat Norra neiut, üks neist must, aga väga imearmas! – sattusime kohe nendega jutu peale, ja nende käest sain esmakordselt itaalia veini maitsta. Tulid siia puhkama, sest lennupiletid odavad. Ette rutates peab küll ütlema, et üks neist jäi eile haigeks ja pidi täna koju minema; (4) siis on siia saabunud üks vanem naisterahvas Rootsist, kes olevat täna osalenud protestiaktsioonis kommunismi vastu (toetun Norra tüdrukute jutule) ja sain aru, et nad eriliselt ei hinnanud teda: rääkis liiga palju ja koristas hirmsasti. Minule pakuvad sellised inimesed muidugi toredaid võimalusi inimeksperimentideks. Nimelt jätsin järgmisel hommikul peaaegu meelega enda voodil teki veidi lohakalt segamini. Võisin kihla vedada, et õhtul on see kenasti silutud – ja ma ei eksinud! See oli nii sirge ja sile, et esimese hooga arvasin, et keegi on mind toast välja tõstnud.

Hetkel kribin oma arvutil toast väljas, sest ei taha klaviatuuriklõbinaga ja helendava ekraaniga segada toas magavat kahte pilusilma – ei saanud aru, kas hiinlast või jaapanlast. Ja loomulikult ei soovi häirida seda Rootsi naist, kes korrafriik. Ta peaks teadma, KUI õnnelik ta on, et ta ei pidanud elama koos Kreeka tüdrukutega! Nende ajal olid kõik voodid, laud ja kapipealne miljoneid asju täis, nagu elaks viiekohalises toas terve rügement.

Igatahes mõtlesin, et preemiaks tubli nädala eest ja lihtsalt lõõgastuseks võtan tassi sisse sutsu udupeent brändit (Alq väljend), mis Tallinnast kaasa võetud. No läks natuke aega, enne kui aru sain, et olen pimedas toas tassist natuke mööda valanud – irw täiega! Ma ei julge mõeldagi, mida Rootsi korrafriik hommikul peale hakkab selle kleepuva põrandaga! Kui ta just brändiaurudest pole purju jäänud.

Ja lõpuks: kui korraks toas käisin, siis tabasin viiendas voodis ühe naise mediteerivat. Vähemalt olid tal silmad normaalse suurusega, kuigi kinni.

Üllatav Torino vol 2

Täna hommikul oli esimene suhteliselt selge ilm. Peale üllatavat lumesadu on sadanud kaks päeva vihma, aga täna ei sadanud midagi ja hosteli-mäe pealt avanes absoluutselt imeline vaade, sest Torino on ümbritsetud mägedest! Kaine peaga mõeldes ei ole see ju midagi üllatavat, see on kaardi pealtki näha, aga lihtsalt see oli imeilus … Mis tingis kohe marsruudimuutuse ja ronisin lähedalasuvale vaateplatvormile, mis asub Capuccino mäel, kus möödus hõlpsalt oma tunnike.

Sponsorreklaam

Lisaks oma isale ja emale, kes oluliselt seda reisi on toetanud, pean avaldama tänu Coca-Colale, kes lubab meil lõunasöögi ajal võtta kaks jooki (kui mitte üldse ei ole kogu see söögitegemine nende finantside tõttu võimalik). Loomulikult telekanalid, kelle litsentsimaksu abil kogu seda meediakeskust üleval peetakse. Ja Budweiser. Ja VISA. Ja Oasics jne.

Medals Plaza

Mäletate, kirjutasin siia kunagi Piazza Castello’st, kus töömehed ringi jooksid ja kus lähitulevikus hakatakse võitjaid autasustama? Vot selle platsi tegevuste kohta järgmised uudised. Igal õhtul alates 11. veebruarist algab seal kl 18 autasustamine ja pärast seda on kontsert mõnelt rohkem või vähem tuntud artistilt. Show on tasuta, aga jagatakse pileteid, et piiritleda inimeste arvu platsil. Alles hiljuti toimus esimene sats piletite jagamist ja ajalehtedes olid sellest järjekorrast umbes samasugused pildid, nagu kunagi 80ndatel sai tehtud Leedu turul (pikad sabad, kõht selja vastas). Samas jagatakse osa pileteid välja alles samal päeval, et ikkagi päris-autasustamisest huvitatud pealtvaatajad saaksid võimaluse ka õigeid sportlasi ülistada. Aga kontserdid on siiski paljulubavad, mõned näited: 11.veebr – Andrea Bocelli; 15. veebr – Duran Duran; 16. veebr – Jamiroquai; 17. veebr – Anastacia; 19. veebr – Whitney Houston (sinna ma lähen kasvõi värava taha kuulama!); 21. veebr – Avril Lavigne (silmapilgutus OsAle siinkohal); 22. veebr – Ricky Martin.

Juu tuu

Täna pealelõunast saadik on meediakeskuses kõlanud muusika. Ja ma ei saagi aru, kas see tuleb AFP (Agence France Presse) kontorist või laseb seda keegi, kes Eesti kaubanduskeskuses asuks Falck-teenistuse hubases toas. Igatahes tuleb rohkelt U2-e vanu lugusid, mis on väga lahe. Ja jaapanlased teavad ka neid lugusid, just nägin mõnda neist kaasa laulmas.

Leidsin supermercato!

… enamasti olen toiduaineid müüdavat näinud vaid pisikestes poodides, kus ei ole võimalik rahulikult kaupa valida, ilma et müüjad peale ei käiks ja sul ei tekiks ikka väga ebamugavat tunnet, et pole neilt veel midagi küsinud ega nendele kuidagi reageerinud. Personaalne kontakt on neile itaallastele ikka väga oluline ;) aga see toidukauplus oli kohe täitsa suur, milles avaldus omakorda puudus – et ka kõik kaubahulgad olid nii suured, et minul, üksikul naisterahval, oli väga suur tegu, et sobivat suurust jogurtitopsi või salatikarpi leida. Või mida peaks tegema 300 grammi taralli caserezzi’dega, mida omavahel öeldes võib lihtsalt pehmeteks barankadeks nimetada!

Tänane tööpäev – 29. jaanuar (Ermo, palju õnne!)

Täna on meie kontoril silt juba väljas – Toroc Media Relations News Desk. See on ka kohe mõjutanud – minu meelest on palju enam inimesi sisse põiganud ja uurinud, et mis ja kuidas. Hakkasime täna ka üle lugema, mitu küsimust on ajakirjanikelt tulnud. Hetkel 8 asjalikku-sisulist (pühapäev kl 8 õhtul). Kontor ise on mõnus ja avar, kolme arvuti, nelja telefoni ja ühe suure koosolekulauaga ruumi keskel. Tiimi koosolekud toimuvad enam-vähem regulaarselt kl 15 iga päev. Ainuke tõeliselt ebamugav asjaolu selle kontori juures on naljakad aknad, läbi mille peaksime oma kliente teenindama – need aknad on siuksed luugid, mis jätavad pigem jäätisemüügiputka kui kliendisõbraliku kontori mulje. Aga lähiajal pidi need eemaldatama. Kui mulle antaks kruvikeeraja, saaksin sellega isegi hakkama, aga turvamehed ei laseks mind elu sees kruvikeerajaga väravatest läbi.

Samuti on tänaseks kasvanud juba peaaegu hõlmamatuks kogu infohulk erinevatel paberitel, mida kõike “võib vaja minna”, alates ajakirjanikele mõeldud extraneti kasutajainfost kuni media relations tiimi töötajate telefoninumbritega.

Hommikul siia tulles mõtlesin, kas kõik media relations tiimi liikmed on tuttavad vabatahtlike ankeetidega ja sellega, mis me kogemused on. Kinnituseks, et minu ankeediga ei olnud Mary Villa tuttav, oli see, et nad ähvardasid mulle anda tulevikus sisulisemaid ülesandeid (kommenteerides, et siis sa ju oskad Wordi ja puha! No tõesti!)

Kuivõrd andmebaas info_2006 töötab alates 31. jaanuarist ja meie kontoril pole veel korralikku teadetetahvlit, siis oleme hakanud infot valgele seinale kleepima. Ja minu esimene tööülesanne täna oli käia erinevates kontorites ja jagada infot selle kohta, et 31. jaanuaril toimub jäätantsu kohustusliku kava esitamisjärjekorra loosimine – pidavat olema üks väga igav üritus, ärge teie sinna minge! No igatahes printisin välja mõned kuulutused selle kohta ja juba nägin vaimusilmas väga tülpinud nägusid erinevates kontorites, et mis infoga sa tuled ja et meil endalgi tegemist. Enda ehmatuseks märkasin, et enamik kontoriustest on kinni. Aga mul on ju eriline kinniste uste kartus ;) lõppkokkuvõttes kujunes ülesanne siiski väga toredaks! Ilmselt osalt seetõttu, et pühapäeval väga paljud ei tööta ja kontorid suletud. Aga teine osa kontoreid sisaldas tervet hulka väga toredaid inimesi mitmest Jaapani agentuurist ja agentuurist Agence France Presse ja Reuters jne. Suur lisakasu oli see, et tean peaaegu kinnisilmi, kus siin meediakeskuses mõni kontor asetseb. Ja tore, et kõik olid kohe lausa õnnelikud – või vähemasti viisakad –, et ma neile midagi jagasin ja ütlesin, et varsti tuleb meil (Toroc media relations, keda esindan) teadetetahvel ja info_2006 läheb lahti. Hiljem sain koridori peal veel nii mõnegagi juttu puhuda või niisama lehvitada.

Ja taas on tunda tõesti seda olümpiafiilingut, kus vabatahtlikuna ei ole sinu roll mitte midagi maailmasuurt korda saata, vaid lihtsalt olla vajadusel olemas, naeratada, abistada just kõige pisemates küsimustes. Ja nii kinnitada, et tõesti: passion lives here ... muide, ma vist pole siia kirjutanud seda, mida kodanikuühiskonna konverentsi ajal vabatahtlikele toonitasin – et üks USA Olümpiakomitee tähtsatest ninadest on öelnud, et ürituse õnnestumist saab ennustada esimese kontakti järgi vabatahtlikuga: kui see kohtumine on olnud meeldiv, siis lähevad ka olümpiamängud kenasti. Nii püüan minagi anda endast parima, et nii mitmedki inimesed võiksid oodata häid olümpiamänge. Kui see ei peaks ka USA OK-i boss olema.

Vabatahtlike akrediteerimine

Täna, 29. jaanuari hommikul, kui olen kolm päeva juba töötanud, sain lõpuks end akrediteeritud (Senimaani olin ringi liikunud külalisepassiga, kui teised käisid juba oma uhkete oranzhikirjute fliisidega ringi.). Vähemasti on nüüd üks ettekääne vähem politseinikel mulle läheneda, et uurida, miks mul külalisepass on ja kas see ikka kehtib (heh, see neid eriti ei huvitagi, mida ma oma vigases itaalia keeles seletan neile; nad pigem vaatavad mu silmi või juukseid või seda kohta, kus nimetatud pass asetseb!).

Akrediteerimiskeskus asub natuke maad meediakeskusest ja Lingotto kaubanduskeskusest eemal. Absoluutselt suur enamik vabatahtlikke seal on umbkeelsed, aga tunnevad ilmselt oma tööd väga hästi ja ka kogu süsteem oli niimoodi üles ehitatud, et lihtsalt viipamisest ka täiesti piisas.

Kõigepealt tuli saada nö vabatahtliku pass. Selleks tuli esimeses peatuspunktis minu isik kindlaks teha ehk minul esitada isikut tõendav dokument. Selgus, et neil oli olemas minu passinumber, aga kuna ma olen passi andnud hostelisse pandiks öövõtme vastu, seega esitasin ID-kaardi, millel teine number ju – tükk aega oli ikka seletamist, et kuidas nii ja kas ikka nii saab. No sai. õnneks.

Siis viis laua juurest punane joon (punane just vabatahtlikele, teist värvi teistele akrediteeritavatele) laua juurde, kus tehti pilt. Siin ma pikemalt ei selgita, mitu korda minust pilt tehti, kuivõrd minu fotogeenilisus on ju teada. Lõpptulemus tuli ikkagi üliehmatunud. Foto prinditi välja ruumi kaugemas nurgas, kus see lisati passialusele, mis juba kinnitas, et mul on ligipääs meediakeskusele ja et olen media relations crew’s. Saanud passi ja lisaks sellele paberi, mis kinnitas minu läbimist erinevatest punktidest (nagu Haapsalu noorte linnamängus!), pidin mööda sinist joont liikuma riiete kättesaamispaika.

Seal oli kõigepealt vastas onu, kellele vist ei saanud ühtegi vastutusrikast ülesannet anda, aga seda talle öelda ei olnud söandatud: tema ülesanne oli võtta ise minu eest järjekorranumber ja suunata mind mõni meeter eemal seisva järgmise itaaliakeelse onu juurde. Kahe peale suutsid nad anda mulle tseki, et mul on õigus saada saapad, ja selgitada, kus saapaid saab. Siis tuli minna riiete proovimisruumi (alati olen imestanud, et kuidas nad suudavad kõigile parajad riided teha – aga tuleb välja, et need proovitakse enne kõik selga, ja et ilmselt minu ankeeti lisatud riiete suurus “L” on lihtsalt arvestuslik! Arvasin, et neil kõik juba minu jaoks valmis pakitud, “L” karbi peal). Seal ruumis oli kena umbkeelne itaalia naine, kes mõõtis pealaest jalatallani, kui suur ma olen, ja pakkus riideid. Igatahes väljusin sealt tulemustega linnamängu-paberil: fliis – M, soe jope – M, tinki-vinki püksid – M. Ilmselt kena naeratamise tõttu määras mulle kaks fliisi.

Järgmises ruumis asus suur garderoob, kus ma siis oma paberi letti lõin, mille peale mitmed itaalia onud uhkelt askeldama hakkasid! Kõigepealt suur kilekott – olemas. Sinna püksid suurusega M – olemas. Siis jope – olemas. Siis fliisid – olemas. Siis kilekott järgmisele onule, mina sabas sörkimas. Kotti lisandus T-särk ja müts. Nüüd palun proovige kindaid. Ahah, S-suurus on bene? Need siis ka kotti. Siis kilekott järgmisele onule, kes küsis üllatuseks minu käest, mis keeles minuga rääkida! Seletas, et lisab kotti turvalisusejuhised, mille pean allkirjastama ja enda vabatahtliku koordinaatorile andma, siis vabatahtliku juhendi koos kaardiga, mida pean iga kord check-in’ile näitama. VISA krediitkaardi, mille kohta räägitakse hiljem, samuti on mul võimalik saada itaalia TIMi kõnekaart telefoni.

Siis uus onu uues ruumis! Võtab mu koti ära ja annab tühja vastu. Küsib, kas ma olen rahul ja naljatab niisama. Siis aga tsekkab koodilugejaga mu akrediteerimiskaarti ja hakkab ükshaaval mu koti sisu mulle üle andma, samas seda arvutisse ka sisestades. Minu kompulsiivne aju oli juba käskinud mul fuajees kõik asjad üle kontrollida, kas on kõik asjad käes, nagu vaja. Aga niimoodi oli see täiesti andekas kontrollimisskeem!

Siis lühike peatus ühe neiu juures, kes selgitas VISA pakkumisi, seejärel TIMi kõnekaart, millel 9.75 euri eest kõneaega ja millega on eriti soodne vabatahtlikel omavahel helistada.

Lõpuks oli vaja saada saapad kätte. Selle jagamispunkt oli millegipärast Lingotto kaubanduskeskuse teisel korrusel. Ma muidugi kahtlustasin, et mispärast … ja ma ei eksinud: reklaam loomulikult! Esiteks ei ole Lingottost võimalik niimoodi läbi minna, et sa vähemasti ei peatuks kordagi imeliste jäätisekohvikute ees. Teiseks, asus see saabaste jagamispunkt otse ühe spordikaupluse kõrval, kust on võimalik 30%-lise allahindlusega kaupa osta.

Erinevus EVSist

Pidades meeles, et EVS-vabatahtlik (oih, ilmselt vajab tutvustamist: EVS ehk European Volutary Service on programmi Euroopa Noored alaprogramm, mis võimaldab 18-25-aastasel noorel minna 6-12ks kuuks välismaale vabatahtlikuna kogemusi hankima) on EVS 24 tundi ja ta on ära lõigatud kogu oma muust elust, siis mina olen pigem siin erand oma sellise suhtumisega. Kuivõrd enamik vabatahtlikke on siiski itaallased (90%; 60% neist kohalikust nö olümpiapiirkonnast), siis nendel on oma elu ka, nii nagu minulgi oleks, kui oleksin Tallinnas. Ja kogu nö vabatahtlike poliitika on üles ehitatud sellele tuginevalt, et inimestel on kodud. Tööpäev kestab kaheksa tundi, 6 päeva tööl, üks päev vaba (minul teisipäevad vabad).

Vahel tajun isegi kadedust media relations tiimis, et miks see vabatahtlik siin rõõmsalt hüppab, kui nemad läheksid heal meelel koju hoopiski.

Juba päris mõnus tööpäev – 28. jaanuar

Täna, olnud kolm päeva järjest tööl, hakkasin juba enda rollist täiesti aru saama, ma arvan. Osalt on see loomulikult media relations crew abistamine igasugu naljakates asjades (nagu kahe kontori vahel asjade viimine või mingite paljunduste korrastamine), samas aga ka aitad kontorit sisse seada, ajakava välja printida jne. Olen olnud iga päev natuke üle aja, kui võimalik on olnud, ja see on väga kasulikuks ajaks osutunud. Juhtud pealt kuulama väga vajalikku informatsiooni. Või lihtsalt jälgid, kuidas keegi tiimist mingitele ajakirjanike küsimustele vastab. Või uurid internetist ajakirjanikele pakutavat infokanaleid, et vajadusel abistada. Olen oma lähenemist liiga kaua kontoris olla ka selgitanud ja arvan, et olen arusaadav/aktsepteeritav.

Saime ka üksikasjalikku õppetust, kuidas telefonile vastata. Ma küll tunnen end veidi pahasti, et inglise keeles pean vastama (ma üldse tunnen end pahasti, kui peab telefoniga liiga palju rääkima), kui on teada, et enamik helistajaid on itaaliakeelsed. Senimaani on vaid ühe korra vaja olnud telefonisti kõnelda ja sedagi vaid korraks, kuni Mary Villa teiste ajakirjanikega suhtlemise lõpetas.

Press News Service

See on siis kohalik om-iteemaliste uudiste agentuur, mis vorbib 24 tundi ööpäevas uudiseid om-i kohta nii koduleheküljele, info_2006-te kui uudisteagentuuridele. Selle kontor asub meie Newsdeski kõrval. Hetkel töötab seal kümmekond ajakirjanikku peamiselt Austraaliast (sest Sydney kogemus oli väga kõrgelt hinnatud), aga ka Inglismaalt ja mõni üksik Itaaliast. Inglise keele oskus on ju oluline, sest kuigi 86% kogu infost on saadavalt nii inglise, itaalia kui prantsuse keeles, hakkavad kuumad uudised ikkagi ilmuma vaid inglise keeles.

Om-i ajal lisanduvad oma 60 uudisteinimest erinevatele toimumispaikadele, lisaks iga spordiala oma spetsialistid – kokku umbes sadakond inimest.

Press News Service’i tegemisi käis tutvustamas Nick Daily Telegraph’ist (London). Mõnus ülbe ajakirjanik, aga ta hoiatas meid ka, et tema pole kõige hullem ;)

Ilmastikuhullus

Eile (26ndal), kui tööle läksin kl 10ks, sadas mõnusat väikest lund, täna ööseks oli juba korralik lumevaip maha sadanud, nii et ma isegi veidi hirmul, ega kipsi ei saa.

Täna aga terve päeva meediakeskuses olles, ma ilma ei näinud ning siis hakkas tulema uudiseid, et lume tõttu on tõrvikujooks ära jäetud, transport häiritud ja et linnavalitsus saadab inimestele sms-teateid, et kodudest ei pea välja tulema.

Väikesed eelised vabatahtlikele

Linnatransport tasuta, saab vaadata avatseremoonia proovi, mis on umbes 90% kogu show’st (ei ole pärissportlasi ning mõned üllatused jäävad nägemata). Ometi saab seda näha vaid range vaikimisvande all. Enne avatseremooniat on kaks press briefingut: üks akrediteeritud meediale, kus tutvustatakse show tausta, et ajakirjanikud teaksid, millest rääkida; teine broadcastingule, kus käiakse läbi storyboard, et võttekaamerad teaksid pilgud õigele poole suunata. Üllatused jäävad siiski üllatusteks, nt ei tea keegi veel, kes olümpiatule suurde katlasse põlema paneb. Icc, ma loodan, et neil on see inimene ikkagi olemas.

Job-shadowing – media relations

Täna algas tööpäev kl 8, olin juba 7.45 kohal, sest ei osanud transpordiga arvestada. Sellepeale oli veel kontor suletud ja ka check-in-laud tühi. Aga kl 8.10st oli siis hea võimalus Chiaraga koos tööpäeva alustada, nii nagu see media relations tiimis käib: raadiosaatjaid võtmas, samuti check-in, ja press review.

Press review valmib kl 9.30ks, mis sisaldab kõiki uudiseid, mis OMiga seotud nii rahvusvahelisest kui Itaalia meediast. Selleks kasutatakse meediamonitooringu-firmat. Press reviews tuuakse ära kanal, kus artikkel ilmunud, artikli pealkiri (pealkirjale klikates on loomulikult võimalik pdf-failina seda vaadata), artikli autor ja prioriteetsus 10-palli-skaalal, st et kui oluline antud artikkel om-e silmas pidades on. Nt oli täna uudis, et 10. veebruaril, so siis OM-i esimesel päeval ähvardab kohalik transpordifirma streikida – selle prioriteetsushinne oli 4. Ajalehti loevad 20 vabatahtlikku tudengit Torino ülikoolist. Kogu sellest loetelust tehakse väljatrükk ühtse pdf-failina (juba ennetavalt ütlen, et OM-il on eraldi projekt selleks, et kogu mahalõigatud puude hulka tasa teha).

27. jaanuari õhtul oli sponsorõhtu, kus coca-cola ja budweiser kui kaks väga suurt sponsorit enda tooteid esitlesid. Kuna mina tegin kontoris oma arvutiga koolituse raportit, siis olin nö ripakil ja Rowland kutsus mind kaasa. Nö esitlus tundus küll pigem sedamoodi, et nurka oli jäetud paar kasti asju, mida siis kogu päeva nälginud töötajad mõnuga krabasid.

Aga ometi tunned, kuidas see olümpiafiiling lihtsalt lummab ja kuhugi ei ole pääsu! Tõesõna, meediakeskuses toimitakse ühise perena, kes tegutsevad ühise asja nimel, mis sest, et vbl väga erinevate külgede poolt.

Aga iseenesest oli see sponsoresitlus üks huvitavamaid kogemusi. Ma ju tean, kuidas mulle sellised seltskondlikud jutuajamise-üritused meeldivad: ma püüan sealt esimesel võimalusel minema minna. aga uudishimu oli ju ka, et mis inimesed sinna kogunevad. Mind küll esitleti ühele ja teisele, et media relations’i vabatahtlik, aga mul ei ole ju mingit konksu, mille külge end jutuga haakida, või noh ütleme, et on vähe konkse. Siis toimus pigem osalev vaatlus.

Aga missuguseid inimesi seal leidus! Tobo (ainult om-ide otstarbeks loodud broadcasting üksus) töötajaid, USA olümpiakomitee inimesi, USA suurimat pressiagentuuri. Siis rääkisime juttu ühe jaapanlasega, kes töötab toimetajana ajalehes (no kahjuks ma ei suutnud nime ju meelde jätta), mille päevatiraaž – pange tähele, lehetiraaž päevas! – on 10 miljonit hommikul ja 4,5 miljonit pärastlõunal. 14,5 miljonit ühes päevas! Iga eestlane peaks lugema oma kümmekond numbrit, et see mõistlik oleks … võrdluseks, et suurbritannia kõige suurema lehe tiraaž on 2,5 miljonit, ja seegi on kollane leht.

Aga minu kõige suurem õppetund teisest tööpäevast on, et peab enam ära õppima kõik kõige pisemadki detailid om-idest ja samuti ära õppima peamised pressiagentuurid ja suurimad ajaleheväljaanded, kes võiks om-iga seotult teele ilmuda.

Internetiühendus MMC-s (Main Media Centre)

No ma lihtsalt ei kujuta ette, KUI ammulisui jääks nt Alq mind vaatama ja mitu aastat takkajärgi ta seda meelde tuletaks, kui peaksin ürituse korraldajana siinseid internetivõimalusi tutvustama.

Siin on dial-up-connection! Kõigepealt tuleb osta internetikaart, asetada see telefoni (telefone on üks kahe töökoha peale), valida number jne jne … ma ei teagi, kas eestlased üldse mäletavad sellist süsteemi.

Ja peamised vastused, mida peame ajakirjanikele andma, on tegelikult leitavad internetist. Või siis erilisest andmebaasist info_2006, sellest tuleb ilmselt hiljemgi juttu.

Suhtumine vabatahtlikesse

Meile öeldi, et tööle tulles tuleb teha check-in, välja minnes check-out, seda seetõttu, et juhul nt, kui tuleb tulekahju, siis on teada, kes majas viibivad. Juhtumisi läks nii, et kui me tahtsime end esimesel päeval välja checkida, siis selgus, et vabatahtlikud ei peagi seda tegema! Niipalju siis loosungitest, et volunteers – they are the true treasure or something.

Ümberkorraldused blogis

Pean hakkama siiakirjutatut enam sorteerima, ma ei jaksa enam neid pikki tekstilõike siin lugeda … edaspidi siis katsun teha lühemad lõigud ja pealkirjas juba ära öelda, millest jutt tuleb.

Üllatav Torino

kuivõrd olen mõned tööasjad veel võlgu, tahtsin hirmsasti internetti pääseda. Küsisin ühelt kohalikult vabatahtlikult, et kust sellist haruldast asja siin Torinos võiks saada ja ta juhatas mind üsna kinomuuseumi lähedale ühte internetipunkti. Ma, tõesõna, pole siin lihtsalt jalutamise peale ühtki internetipaika tabanud, samuti ei tööta net meediakeskuses; ja mis veelgi naljakam, kui seal ka wifi tööle hakkab, on see ajakirjanikele tasuline! Ma ei saa jätta üleolevalt mainimata, kui lihtne oleks eestis läbi rääkida selles osas, et leida kenasid partnereid, kes kõik tasuta netti pakuks. (mille peale Rowland kommenteeris, et jah, teie olete ju need, kes skaibivad iga nurga peal :D)

aga teel internetipunkti tabas mind üllatus hoopis uue kandi pealt. Imeilus katoliku kirik! See kuidagi avanes ümber nurga ja täiesti rabavalt. Seda vaadates, kerkisid iseenesest mälusopist esile sõnad, nagu „korintose sambad”, „neli evangelisti oma sümbolitega”, „mutillid” ja loomulikult palju sellist äratundmist nõudvaid sümboleid, mille peale suu õhku ahmima jäi ja nagu ei suutnud enam meenutada, kuidas neid imeilusaid ehitusosi ühe võimsa katedraali juures nimetati. Õpetaja Meeri oleks muidugi hullunud siin … kuigi natuke on alati ka piinlik toimiva katedraali juures imetleda vaid selle sümboleid täis maale ja skulptuure ja minialtareid. Sest see kirik tõesti toimis, missade toimumisajad olid ukse peal ning pihikambri uks oli niimoodi irvakil, justnagu oleks pihiisa vaid korraks kohvile läinud.

Peale internetipunkti tabas teinegi üllatus – õhtune Torino; kui mööda Po kallast (siin pole siis tegemist toreda teletupsu, vaid sageli ristsõnades küsitud kahetähelise jõega, mille ümber Torino paikneb) Via Po Diaz Lungo tänavatpidi noortehosteli poole jalutada, jääb silme ette fantastiline vaade! Üles mäkke kõrguv valgustatud linn, ees voolamas ülirahulik jõgi, mis peegeldab tagasi imeilusat Ponte Umberto I silda ja seda ilustavaid nelja skulptuuri silla otstes. Mõnevõrra tõi reaalsusse asjaolu, et kahte skulptuuri sättisid valgustama tunkedes töömehed, mis aitas meelde tuletada, et tegemist ei ole siiski ühe tavalise, ent väga ilusa Euroopa linnaga, vaid et siin hakkab varsti toimuma midagi ülemaailmselt tähtsat.

26. jaanuar - esimene tööpäev

See on uskumatu, kuidas on võimalik saada nii meeletutes kogustes uut informatsiooni, ilma et sul veidigi väheneks see ebakindluse tunne oma tulevase töö suhtes! No absoluutselt ei saa veel aru, milles töö seisnema hakkab! Igatahes ei saa olema nii palju paljundustööd kui tiimil „press operations”, kuhu ma ka esialgselt pidin kuuluma. Vabatahtlike tiim „media relations Newsdesk” tegeleb pigem sisulisema info andmisega, et ajakirjanikel oleks võimalikult mõnus uudiseid, artikleid koostada ning intervjuusid koostada.

Hetkel veel ühtegi ajakirjanikku pole, osad tulevad 31. jaanuaril, seejärel 1. veebruaril ja eks siis läheb juba hullumajaks.

Palju selgemaks sai küll igapäevane praktiline elukorraldus, millega on otseselt seotud minu eelarve. Nimelt sattusin täna luurama hosteli hommikusööki ja selgus, et üldpilt ei ole üldse mitte nii paha, kui Kreeka neiud kirjeldasid. Näiteks olid seal corn flakes külma piimaga, mis minu jaoks väga sageli asendamatu.

Tööle minnes tuleb esimese asjana teha check-in, mis seisneb enda nime kirjapanemises vabatahtlike manageerimispunktis ja mille eest saab ühe toidutalongi, mis sisaldab ühte päris toredat lõunasööki enda töövahetuse jooksul. Alates akrediteerimisest saab ühistransporti kasutada tasuta, aga Fransesca ütles, et kui öelda kontrolörile lihtsalt, et no parlo italiano ja sono volontari, siis peaks ka külalisepass töötama juba;)

Kahe päevaga olen kulutanud 3 eurot.

Media relations’i tiim on fantastiline. Kindlasti jätke endale meelde nimi: Rowland Jack Inglismaalt. Tema on tulevane staar olümpialiikumise edasiarendamises. On olnud Sydneys pealtvaataja, Salt Lake City’s uisutamise valdkonnas abiline, samuti uisutamise MM-il, Ateenas vabatahtlik, nüüd meediasuhete valdkonnas palgalisel kohal. Tema teadmised on ilmselt põhjatud om-ide valdkonnas. Eks tema jutusoovi ning ego kütsid üles ka kolm vabatahtlike siirast silmapaari, aga senimaani on see kõik seda väärt olnud. Nt oli tema jaoks vabatahtliku kogemus palju enamat pakkuv, kui lihtsalt publikuks olemine. Ja samas oli võimalus ka teatud võistlusi vaatamas käia.

Fransesca Mei on ka väga tore. Tema on osalenud TOROCi liikmena (Torino om-ide korraldusmeeskonna) Salt Lake City’s, et jälgida om-ide korraldust ja Ateenas oli IOC-i kommunikatsioonivaldkonna vabatahtlik. Temal on üks väga äge huumorimeel ja kuidagi tema mõnus vabaltvõtmine vaid loetud päevad enne olümpiat on täiesti võluv, ma ütleks. Samas ei ole ta kuidagi liiga lodev, vaid täiesti korrektne ja puha. Tegi kaks korda erinevatele vabatahtlikele tuuri meediakeskuses, ilma et oleks silm ka korra pilkunud seoses tüdimusega, et c’mon, mitu korda seda ühte sama jama peab tegema.

Päris sissejuhatuseks tegi Rowland meiega testi, mis sisaldas 20-t erinevat küsimust, mis pidi meile näitama, mis valdkondadega meil võib tegemist tulla, ja õpetama erinevaid materjale kasutama, kust nendele küsimustele vastuseid leiab.

Siit siis mõned küsimused:

1) where are the closest toilets to the Newsdesk?

2) List the 7 sports in the 2006 Olympic Winter games in English (NB! Om-il on 7 sports and 15 disciplines!)

3) There is one discipline which has men’s competitions only. Which one?

4) Where are the 3 Olympic Villages located?

5) Who is the Chief Executive of Torino 2006?

6) Where is the Olympic Tortch travelling today?

7) What is the code for the media transport network?

8) Which venue does TES refer to?

9) How many media villages are there?

10) What is the telephone number of the Technology Helpdesk?

11) What is the name of the designer of the Torino 2006 Olympic medals?

12) At what time each day during the Games will the TOROC/IOC press conference take place?

13) What are the names of the other volunteers at the Newsdesk?

14) Where will the Olympic Winter games be held in 2010?

15) Who will light the cauldron at the Opening Ceremony?

No mitu vastasite õigesti? Materjalide abita ma kolmele 20-st. ja kolmele ei leidnudki kuskilt vastust, nuta või naera. Õnneks sekkus mingil hetkel Giorgio, üks tiimi töötajatest, ja ütles, et tema ei oskaks ka nendele küsimustele vastata.

Aga kui tõesti teha enda jaoks mingi loetelu, mida tänasel päeval uuest infost meelde jäi, siis lühikesed pidepunktid:

• media relations töötab kahes kontoris, üks neist, Newsdesk, on avatud kogu kirjutavale pressile; teine on meediatiimi enda tööks ja seda avalikult teada ei anta, v.a. väga tippajakirjanikele
• ajakirjanikud, kes om-il on, jaotatakse tähtsuse järgi vastavalt nende sihtgrupi suurusele; meie põhikliendid seejuures on nö tavaajakirjanikud, mitte fotograafid ega ka teleajakirjanikud mitte, kel filmimisluba olemas (nemad kuuluvad kõik IBC-telki)
• meediatelgis (appike, miks ma kutsun neid hiiglaslikke neljakorruselisi hooneid ikka veel telkideks!) on töökohad 576-le ajakirjanikule, kus käepärast telefon ja telepildid kogu saali peale umbes 50-st telekast;
• info_2006 on ulatuslik andmebaas kõikide spordialade, reeglite, sportlaste, nende elulugude, hobide ja ajaloo kohta, mis vähegi võiks huvitada; seda alustati salt lake city om-i ajal ja on nüüd edasi täiendatud; sinna ilmub ka aktuaalne info meediatiimilt ja värske info pressikonverentside kohta;
• om-ide eelarvest moodustab piletitulu vaid 5-6%. Peamised tulutoojad on sponsorid 40%-lise osakaaluga; oma mitu miljonit on maksnud erinevad sponsorid, et üldse om-i sponsor olla (nelja aasta peale coca-colalt nt 100 miljonit eurot), lisaks sellele panustatakse siis veel otsese abiga; meediapartnerid panevad teise 40% … heh, pagan, ajan ikka juba segamini …

25. jaanuar 2006

Hommikusöögile ei jõudnud. Sain Kreeka tüdrukutest aru, et ma ei ole ka paljust ilma jäänud. Just helistas Roberta ja kutsus mind homme kl 10ks tööle. Kuigi saan oma ametliku akrediteeringu järgmisel esmaspäeval, siis senimaani on mul külalise pass. Teised vabatahtlikud, kes ka meediakeskusesse tööle tulevad ja kellega olen senimaani suhelnud, on juba kirjutanud, et kuidas mul läheb …

Ääremärkusena veel, et hostel on suletud kella kümnest poole neljani, st et pean siit, vähemasti oma toast, lahkuma. Naljakas. St et maksimaalne aeg magamiseks on kl 9ni hommikul. Olen kindel, et selle kõige üle võin õnnelik olla, eriti juhul, kui töövahetus kl 23 või kl 2 õhtul lõppeb. Peab hakkama pealelõunast uinakut ära õppima taas kord.

Tänane päev on läinud peamiselt Torinos jalutades. Või tegelikult ei olegi kindel, kas seda saab öelda, et olen Torinos olnud. Täpsem on öelda „linnas, mis valmistub olümpiamängudeks”. Mõni väljak oli lihtsalt liikluseks suletud, sest ehitustööd võtsid kogu platsi, kust siis jalakäijad vahel lausa ainult ühekaupa mingitest kitsastest pragudest läbi pääsesid. Ühe tee peal tabasin ühe mehe kruvikeerajaga nokitsemas prügikasti kallal sellise hoolega, justnagu temast sõltukski olümpiamängude edu. Aga võib ka olla, et ta ongi selline pühendunud tüüp.

Torino tähelepanuväärsetest paikadest ei ole võimalik teha ühtegi pilti nii, et samas ei jääks peale ka mõni olümpiamängude lipuke või plagu või pooleliolev ehitis. Nii on Piazza Castello’l ehitamisjärgus paik medalitseremooniateks. Inimesed jäävad sageli seisma, et pilti teha või lihtsalt niisama uudistada – ma täpselt muidugi aru ei saanud, kas neid hämmastab moodne ehitis ise või on see hoopiski see naljakas kontrast, mis lahutab piazza algupärast romaani uhket arhitektuuri ja seda ülimoodsat kompleksi. Ehituse kõrval on ka pilt lõplikust tulemusest: tulemäng, lehvitavad võitjad poodiumil, lipud võitjatele varrastes (muideks, soomlastel kolmas koht!) ja kaugemal projitseeritud maailmariikide lipud. Märgin muuhulgas kibedusega, et ei ühtki Eesti lippu. Sel hetkel, kui mina seal väljakut uudistasin, tabasin küll ehitusmehi lausa jooksmas ja üksteise peale karjumas. Kas tõesti sellepärast, et valmimistähtaeg infotahvlil, 31. jaanuar, on liiga lähedal, või hoopis seetõttu, et eemal käis mingi kiivritega kamp „objekti” üle vaatamas.

Teine väga suursugune väljak, Piazza Vittorio Venata, asub üsna minu hosteli lähedal. Seetõttu on hosteli seinal ka pilt väljakust endistel aegadel, kus seda katsid rohked pruunid telgid erinevate atraktsioonidega. Täna oli väljakul ainult üks hiigelsuur telk: olympic superstore. Mida kõike sealt torino 2006-sümboolikaga leida ei võinud! Termoseid, pliiatseid, tasse, ka võtmehoidjaid (jah, Urmik, mõtlesin su peale küll korraks), kõik sutsu soolasema hinnaga, kui näiteks Soome rallil pakutu (heh, võib ka olla, et Soomes dikteerib ju eestlasterohkus hinna). No okei, kondoome ei leidnud … mitte et neid juba vaja oleks olnud.

Siiski mulle tundub, et Torino oma rohkete väljakute ja romaani kaartega on pigem rahulik, väljapeetud ning uhke linn. Hinnad kallid, majad kõrged. Heitsin juba silma väga uhkele kinomuuseumile, kuhu kindlasti minna tahan. Inimestel on siin ka aega, et üksteist vaadata, rahulikult teed ületada (foori värvi seejuures tähele panemata), istuda rohketes kohvikutes ja vestelda. Kuigi päike paistab mõnusalt, on kohati ilm siiski kuidagi hall ja mõnes mõttes ikkagi nii külm, et pani mind mu mütsi igatsema. Kindlasti ka kultuurne linn, mida tõendab 15. veebruaril toimuv Arvo Pärdi kontsert ERSO ja kellegi Olan Eltsi esitusel. Sellest kontserdist on mitmes kohas suuri plakateid üleval.

Ja – lõpuks – on täiesti arusaadav, miks just siin piirkonnas sündis idee selliseks sõiduautoks nagu Fiat, mille edukuse hindamiskriteeriumiks on masina väiksus ja vali signaal. Näiteks piirkonnas, kus mina elan, on tänavad nii käänulised ja kitsad, et enne iga kurvi võtab korralik autojuht hoo maha ja laseb signaali, et endast teada anda. Teine oluline funktsioon signaalil on loomulikult kesklinnas ergutamine, kas siis mõnele eriti ülbele jalakäijale või hoopis liiga kaua ees seisvale autole, ükskõik kas too seisab siis põhjendatult või mitte.